XXXII ehk lõputuid koridore peitev maja

17:15

Mark Z. Danielewski "House of Leaves" on keeruline, kõhe ja üdini erakordne raamat, mille sõnade labürindid, mitmes suunas hargnevad lookoridorid ja peidetud koodid panevad tõsiselt proovile ning jäävad kauaks kummitama. Kui otsisin #kikael2026 väljakutse tarbeks erilise vormiga raamatuid, troonis see iga edetabelit ja tundus patt seda mitte lugeda. Mõned päevad enne vestlusõhtut leidsingi ta raamatupoe riiulilt ootamas.

1990-1998, Ash Tree Lane, VA/Hollywood, CA. Johnny saab enda valdusesse posu manalateed läinud naabrile kuulunud pabereid, mis lähemal uurimisel osutuvad avaldamata raamatuks. Ta võtab enda õlule nende õigesse järjekorda seadmise, toimetamise ja täiendamise. Märkmetest joonistub välja lugu kultuslikust dokumentaalfilmist, mille keskmes on Navidsoni perekonna uus maja ja selle anomaaliad. Kahe toa vahele tekib kolmas, mida seal varem ei olnud. Ilmneb, et maja mõõtmed on seest imenatuke suuremad kui väljast. Viimaks ilmub eikusagilt uks, mis viib lõputusse koridoride rägastikku, mida ei tohiks olemas olla. 


"House of Leaves" ei ole võrreldav ühegi teise raamatuga. See on kogemus. See on kunstiteos. See on väljakutse. Iga järgmine leht võib tuua täiesti uue ning enneolematu stiili. Kord tuleb salasõnumeid defineerida, siis labürindis teed otsida. Ühes peatükis on sõnadest tähed puudu, immiteerides tuhast kõrvetatud paberit. Ühes peatükis peitub lõikude pikkuses Morse kood. Ühes peatükis kulgeb tekst korraga mitmes eri suunas. Lisaks kubiseb kõik joonealustest märkmetest, mis jutustavad oma lugu, ajavad segadusse, saadavad küüliku kannul jäneseurgu, jätavad väga veidra google otsinguajaloo. No näiteks leiab sealt nimekirja fotograafidest või arhitektuurilistest pärlitest või kõhedatest filmidest-raamatutest. Need hirmpikad loetelud või akadeemilised monoloogid võivad haigutama ajada, ent siis tuleb järjekordne retk maja sügavustesse või pöörane seik Johnny elust ja sa oled jälle konksu otsas. Kõige rohkem paelus mind katke, kus liigutakse aina ahtamaks muutuvas koridoris ja teksti paigutus immiteerib seda.

Kuna lood on matrjoškadena üksteise sees ning iga kiht toimetab järgmist, lisab kommentaare ja tõlgendusi, saab tõeotsing üheks olulisemaks küsimuseks. Üks jutustajatest üritab oma loomingule kaalu anda rohkete viidetega, teisele meeldib lihtsalt oma (seksi)elust pajatada. Ebakõlasid kogunes nii palju, et viimaks kahtlesin iga tegelase igas sõnas. Kui esimene pool raamatust on lihtsalt kõhe, siis teisest poolest leiab võika vägivallaga stseenid, mis õigustavad teose kohta õudukate riiulil. Hoiatan, ka loomad ei pääse! Lohutada saab end sellega, et see on ühe tegelase järjekordne ulm, mis tegelikult aset ei leidnud. Ei juhtunudki, sest see on ju ilukirjandus, eks?!

Soovitan julgetele, kes on valmis ette võtma raamatu, mille esileht kuulutab: "This is not for you."

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND