Eve Chase "Musta Jänese mõis" köidab kokku ühe laguneva häärberi, kaks emata jäänud noort naist, üleannetud lapsed, lähenevad pulmad ja traagilised õnnetused. Selle põneva loo valis Helmi meile Fully Booked raamatuklubi suviseks lugemiseks.

1968-69/umbes kolmkümmend aastat hiljem, Pencraw Hall, Cornwall. Altonite perekond veedab kõik koolivaheajad oma mõisamajas, kus neli last saavad vabadust nautida. Nad ehitavad abajas liivalosse ja käivad ujumas, seiklevad metsas ja ajavad heki all elavaid küülikuid taga. Aastaid hiljem jõuab häärberisse Lorna, kes otsib kihlatuga koos ideaalset pulmapaika. Pencraw on väsinud ja räämas, kuid naine tunneb sellega seletamatut sidet. Tal tekib võimalus majas peatuda ning ta haarab sellest, lootes rohkem ajaloo kohta teada saada.

Taolisi raamatuid juhtub ikka aeg-ajalt näppu, kus laiutab uhke häärber saladuseloori peitunud süngevõitu minevikuga. Viimatistest lugemistest meenusid kohe "Weyward" ja "Kolmeteistkümnes lugu". Neist kõigist leiab sarnase õhkkonna ja kuhjaga traagilisust. “Musta Jänese mõis” maalib esmalt pildi kaunist lapsepõlvest ning heidab siis mitu rusuvat hoopi üksteise järel, nii et sellest ei jää midagi järele. Õnne purunemisest oli tohutult valus lugeda. Seejärel vihjatakse tugevalt, mis on veel tulemas ja sa loed ja loodad ja ei taha järgmise tragöödiani jõuda, aga see tuleb ja on veel valusam.

Neli õde-venda, Kitty, Barney, Amber ja Toby olid kõik omamoodi vahvad. Uuema ajaliini peategelane Lorna ei olnud nii paeluv. Endasse tõmbuvat naist, kes tulevasest abikaasast kaugeneb, ei saagi lapsepõlve süütute muretute mängudega võrrelda. Tema kinnisidee ja palavikuline tõeotsing ei haaranud kaasa ning võõras majas nuhkimine käis vastukarva. Õnneks see osa laabus. 

Peategelaste vahelise seose arvasin niipea ära, kui kõik võtmetegelased mängus olid, aga see ei rikkunud kuidagi lugemismõnu. Ka ükski klišee ei jäänud häirima. Küll aga ei sallinud ma silmaotsastki seda, kuidas kirjanik kõige põletavamatest kohtadest kavalalt üle libises, vahetades järgmise peatüki vaatenurka. Enamasti sai uudishimu hiljem rahuldatud, aga lõpus läks kiirustamiseks. Mismõttes ma ei saa vahetult osaleda selles suures kohtumises, milleni kogu romaan on kerinud?? Vastamata küsimusi ja lahkamata traumasid jäi ohtralt. Ma ei usu, et olen ainus, kes tahaks teada, mis sai saalipõrandas kasvavast hortensiast.

Kõige enam võlusid romaanis katstroofile eelnenud idüllilised lapsepõlvehetked, Nancy Altoni rõõmsameelsus, laste vabadus olla lapsed ja muidugi mõisahäärberi kergelt maagiline õhkkond: kellad ei tööta, levi ei ole, unenägudes peituvad hoiatused ja mõned asjad juhtuvad justkui maja tahtmist mööda. Romaan jättis positiivse mulje hoolimata klišeedest ja ettearvatavusest. Mul on riiulis veel kaks Eve Chase'i raamatut ja plaanin need ette võtta, kui taas saladuslike häärberite poole tõmbab.