XXVIII ehk soost sõjaretkele ja tagasi
21:27Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.
1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.
"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.
Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.
Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.
Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.
Aitäh, Mariann, raamatu eest!





0 kommentaari