Rene Satsi “Minu Tai. Turistist sirgub inimene” viib mitmele Tai reisile, tulvil pööraseid ja veel pöörasemaid juhtumisi. Olen varem lugenud nii autori seiklustest Iirimaal kui ka Eesti matkaradadel, mis kumbki päris minu tassike teed polnud, aga Tai reisi tuules otsustasin ikkagi kolmanda võimaluse anda.

2003-2023, Bangkok/Põhja- ja Lõuna-Tai. Esimesel Tai reisil pole Renel eesootavast õrna aimugi. Üks öö Bangkokis võib olla elumuutev, alkohol voolab ojadena, tai köök avab maitsemeeli ja kohalikud tüdrukud panevad järgi jooksma. Ega järgmised päevad ega reisid elamustevaesemad pole.

Sisukord koosneb mittemidagiütlevatest tsitaatidest, mis loo käigus tähenduse omandavad ja siis jälle ununevad. Ühesõnaga tuleb sukeldumine tundmatusse, sest pealkirjade järgi ei saa üldse aimu, millest või kellest juttu tuleb. Vihjeid võib otsida Tai kaardilt või pildigaleriist (mida mulle alati enne lugema asumist meeldib sirvida), aga parem on kohe otsast pihta hakata. 

Alustasin lugemist Helsingi-Bangkok lennul ja see sobis hästi puhkuse sissejuhatuseks. Mõned asjad panin kohe kõrva taha näiteks, et peab valmistuma külmkapi temperatuuridega sõiduvahenditeks ning siseruumideks. Kasulikke infokilde, tähelepanekuid ja lihtsalt huvitavaid fakte leidus meeldivalt palju. Esimesed peatükid olid täitsa muhedad, aga edasi tuli ikka sisse kohti, kus minu ja Rene huumor ei ühtinud. Ohkasin ning lugesin edasi, kuni silmd enam ei pöörelnud, sest tegelikult pakkusid lollused ja muud juhtumid toredat meelelahutust. Lõpus üllatusin, et juttu tuli Jim Thompsoni majamuuseumist, mida esimesel päeval Bangkokis külastasin (väga soovitan!!), sest seda poleks siit raamatust kuidagi oodanud. Niisiis kolmanda katsega õnnestus autoril mind võluda, aga mitte pöörata oma usku, et Taimaal on higistamine mõnusam kui kusagil mujal.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!