"Kolmeteistkümnes lugu" on sünge, põnev ja kurb romaan, mis sobib suurepäraselt aasta pimedaimal ajal lugemiseks. Hämarus akna taga, tuules kõikuvad raagus puud, varjud toasoppides - kõik aitavad kaasa gootiliku atmosfääri ellu äratamisele. Ühte rõvedavõitu vanniga stseeni ei saa ma siiani peast ära. Kuigi Vida kandis oma lugu ette Margaretile, tundus, nagu räägiks ta seda otse mulle. Kirjaniku lapsepõlve ümbritsev salapära köitis meeli ning meisterliku jutustajana õnnestus tal magusamaid kaarte kaua käes hoida. 

Kõheda meeleolu kõrval jäävad meelde tegelased, käputäis õnnetuid kujusid. Ei teagi, kellele rohkem kaasa tunda. Kaksikud muutusid mingist hetkest tüütuks oma ülepaisutatud müstilisusega. Ka Margaret ei pälvinud poolehoidu. Osalt olin ta peale kade - kasvamine raamatupoes, eluvõimalus kirjanikku intervjueerida. Teisalt laitsin tema otsuseid ja viisi, kuidas lapsepõlvest jäänud arm endiselt tema elu dikteeris.

Lugedes kerkis ajusoppidest pinnale terve posu teisi raamatuid - "Jane Eyre", "Rebecca", "Mälestuste toad", "Evelyn Hugo seitse abikaasat", aga kummalisel kombel ka film "A Simple Favor" ja selle järg, mis pealtnäha kuidagi Vida Winteri looga ei haaku, kuni tuli lõpplahendus, mida ma üldse ei oodanud. Kui ise olin pahviks löödud, siis alateadvus oli ammu punktid ühendanud.