Elly Griffiths "Külmutatud inimesed" tutvustab detektiive, kes ammu jahtunud jäljega juhtumite lahendamiseks sõna otseses mõttes minevikku reisivad. Põnev sisukirjeldus äratas mõistagi huvi. Varem ma midagi sellelt kirjanikult lugenud ei ole, aga silma on jäänud kiitusi tema teisele krimisarjale.

2023/1850, London. Alison Dawson töötab külmutatud juhtumitega. Naise poeg on rahul, kujutades ema turvaliselt laua taga vanu toimikuid lappamas, sest tal pole aimugi, et see detektiiviamet sisaldab retki minevikku. Salastatud üksusest teavadki vähesed, sealhulgas justiitsminister, kes kardab mainekahju ning palub abi oma 19. sajandil elanud vanavanaisa nime mõrvakahtlusest puhtaks pesemisel. Nii kaugel ajas ei ole veel keegi käinud. Lisaks, kui varasemalt on infot kogumas käinud kaheliikmelised tiimid, siis sel korral rändab minevikku Ali üksinda. Hoolimata eeltööst, soengu muutmisest ja spetsiaalselt talle õmmeldud ajastutruust kostüümis ei suuda miski naist ette valmistada selleks, mis juhtuma hakkab.

"Külmutatud inimesed" seob ambitsioonikalt krimiloo, ajarännu Victoria ajastusse ja peategelasest detektiivi isikliku elu. Potentsiaali paistis üüratult, aga minu jaoks jäi kogu lugu igavaks. Algus oli tiba aeglane ja keskendus ärritavalt palju peategelase kolimisele, kassile ning poja tööle, selmet juhtumi detailidesse sukelduda või näidata lähemalt, milliseid ettevalmistusi vajab 150+ aastat ajas tagasi minek. Kauaoodatud saabumine aastasse 1850 pakkus veidi särtsu, sest nagu tagakaanelt saab lugeda, jääb Ali minevikku lõksu. Lootsin, et teine pool suudab venima kippunud alguse kuhjaga tasa teha, aga võta näpust - juhtumi uurimine oli mannetu, romantiline liin ebavajalik ja lõpplahendus liiga segane, et rahuldust pakkuda. Kui just keegi mind ei veena, et järgmised osad on tunduvalt paremad, jääb minu tutvus Ali Dawsoniga üürikeseks.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!