"Kildudeks" võtab fookusesse selle, kui kõrilõikajalik on tippsport, tulvil suuri riske ja ebaausaid võtteid. Raamatus on ka paras inimsuhete segapundar, palju keerulisem kui harilik armukolmnurk. Kolmandaks kihiks on müsteerium - mis juhtus Saskiaga? Selliseid saatanlikke tüdrukuid nagu tema, kellele meeldib piire kompida ja inimestega mängida, olen raamatutes varemgi kohanud. Milla vaatepunkt maalib neiust üsna vastiku pildi, nii et tõesti on võimalik igaüht kahtlustada.

Kõigi nende teemade lahendamiseks on vaja appi võtta kaks ajaliini. Mõlemad olid põnevad, kuigi veidi rohkem paelus mind mineviku rivaalitsemine ja ohtlikud mängud. Allie Reynolds on ise ka tipptasemel lumelauda sõitnud, mis kandub ilusti raamatusse. Mina ei tea sellest alast mitte mõhkugi, aga sportlaste pingetest lugedes meenus kohe iluvõimlemist kajastav põnevik "Sa saad mind tundma". Olevikus on teistlaadi närvikõdi, kui tegelased üritavad aru saada, mis toimub. Autor kasutab suusakuurorti eraldatust loo huvides suurepäraselt ära. Lumine eraldatud ja kasvav ärevus olid nii sarnased Ruth Ware'i põnevikuga "Üks teise järel", et kohati tundsin, nagu oleksin seda lugu juba lugenud.

Ma ei mäleta ühtki teist põnevikku, kus ma iga loopöörde ära olen arvanud. Teiste arvamusi lugedes tundub, et raamat ei olnud äärmiselt etteaimatav, vaid lugu jälgis ilmselt lihtsalt minu loogikat. Kui püss on laval, peab sellest ju millalgi pauku ka tulema. Olin algusest peale kindel ka selles, kes niite tõmbab. Sellest hoolimata oli nauditav lugemine, kuna see pakkus mõnu, et kõik täpselt nii läks, nagu arvasin. Ainuke asi, mida ma ära ei arvanud, oli motiiv. Lõpp oli ühest küljest vaimustav, teisest debüütautorilikult muinasjutuline. See me-pole-kümme-aastat-sõnagi-vahetanud-aga-ma-armastan-sind-ikka pani silmi pööritama.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!