LXIV ehk afgaani tüdruk, kes teeskles aastaid poissi

22:12


Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest! 

Kõigist raamatutest, mis novembris lugesin, jättis sügavaima mulje Nadia Ghulam ja Agnés Rotger "Minu turbani saladus". See on tõestisündinud lugu uskumatult tugevast afgaani tüdrukust, kes aastaid Talibani võimu trotsides poissi teeskleb, et oma pere eest hoolitseda. Soovitan kõigile, selliseid silmiavavaid raamatuid peab aeg-ajalt lugema!

Nadia varajane lapsepõlv oli õnnelik, aga see sai otsa ühel 1992. aasta reedel, kui kodusõda Kabuli jõudis. Esmalt kaotab tüdruk kodu, seejärel peab ta hüvasti jätma oma välimusega, kuna saab pommitabamuses raskelt haavata ning vaagub kuid elu ja surma vahel. Järgemööda kaovad ka vend ja isa mõistus. Talibani režiim ei luba naistel töötada ega koolis käia. Ainus võimalus perekonna ära elatamiseks tundub see, et tüdruk loobub oma identiteedist ja hakkab poisiks, et tööl käia. Rahateenimisvõimalused on ka siis kasinad, töö raske ja sageli ohtlik ka selletagi, et pidevalt kuklas vahelejäämishirm tiksub. Kõht on alatasa tühi, aga Nadia ei anna alla. Tal õnnestub võita poolehoidu ja lugupidamist, alustada kooliteed, leida sõpru ja viimaks ka pääsetee.

"Minu turbani saladus" on minu arvates hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud. Peatükid on äärmiselt lühikesed, aga tohutult kõnekad. Sõnu ei ole üldse palju vaja, et läbi raputada. Nadia lugu puges mulle otse hinge - õnneliku lapsepõlve maik; kole sõda, mis kõike tundmatuseni muudab; olukorra sund ning iseenda kaotamine. Raamatus oli nii-nii palju selliseid hetki, mis südamesse justkui noa torkasid. Mind jäi juba üsna algusest peale kummitama nööbi-peatükk, kuidas tüdruk, kes on kaotanud kodu ja oma kalleima mänguasja, vaevleb põletushaavadega elu ja surma vahel, ainsaks kanniks nööri otsas nööp, aga see läheb kaotsi (!) ja ema üritab uut hankida, kuid ebaõnnestub.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et see ei rõhuta Nadia kannatusi. Jah, muidugi just neist see teos räägib, aga kõigest toimunust oleks kindlasti saanud palju võikamalt kirjutada, ohtrate õõvastavate detailidega. Aga võlu on selles, et peatükk peatüki järel on lihtsalt kirja pandud sündmused naise elust, ausalt ja vahetult. On küll valus ja kole ja vahepeal pidin raamatu käest panema, enne kui edasi suutsin lugeda. Pooleli jätta ka ei saanud ega tahtnudki, sest muidugi soovisin teada, kuidas Nadial läheb. 

See ei ole kaugeltki esimene raamat, mida ma Afganistanist loen (Hosseini "Lohejooksja", Latifa "Röövitud nägu"), aga ometi üllatab mind iga kord see õudne ebaõiglus ja vägivald, kuigi olen seda ka varasemalt endale teadvustanud. Minu meelest on ääretult oluline oma silmaringi avardada ja rohkem maailmas toimuva kohta õppida. Aitab ilukirjandus, aitavad elulood, aitab muidugi ka ise ringi reisimine. See ei ole meeldiv, aga aeg-ajalt on siin Eestis elades vaja selliseid meeldetuletusi, kui privilegeeritud on meie maailm ja kui palju on meil õiguseid. Muidugi mõtlesin korduvalt sellele, kuidas hetkel Talibani võimul Afganistanis kõik jälle allamäge läheb.

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide