LIX ehk haiglasest igatsusest olla iga hinna eest huvitav

20:54


Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Donna Tartt "Salajane ajalugu" rõõmustas mind väga, kui üllatuslikult saabunud raamatupakist välja ilmus. Huvi teose vastu tärkas juba mõnda aega tagasi, aga kuigi see oli ka varem eestikeelsena olemas, ei olnud siiani lugemiskihku olnud. Tartti "Ohakalind" on üks paksemaid raamatuid mu riiulis ja ega "Salajane ajalugu" lehekülgede poolest palju alla jää.

Richard meenutab sündmusi, mis leidsid aset aasta jooksul, mil ta Vermonti osariigis asuvas Hampdeni kolledžis õppis. Nagu noored ikka, ei tea ta, mida päris täpselt elult tahab. Esimene sihtmärk on raha, et pääseda kaugele kodust California tööstuslinnast ja vanematest, kellega ta just kuigi hästi läbi ei saa. Noormehel õnnestub saada stipendium mainekasse idaranniku ülikooli. Hampdenis tekib Richardil kinnisidee pääseda kreeka keele kursusele, kuid professor Julian on oma õpilaste suhtes väga valiv. Ta on neid vastu võtnud ainult 5: Camilla, Charles, Francis, Henry ja Bunny. Kõik on ilusad, noored ja jõukad. Julian ei taha kuuendat lisada, kuid Richard ei jäta jonni ning viimaks saab ta oma tahtmise. Viiene rühm on temaga sõbralik, aga selleks, et nad ta päris omaks võtaks, peab enne toimuma mõrv.

Mõrva kasutab raamat huvitekitajana, sest sellest on juttu juba proloogis. Minu puhul toimis see võte hästi, kuigi algus oli aeglasevõitu ja sutike igav. Kuskil kolmandast peatükist hakkasin omas tempos kulgevat lugu nautima ja oli raske raamatut käest panna. Seda enam, et peatükid on üpriski pikad ja mulle ei meeldi kuskil keskel pooleli jätta.

Ühest küljest sain hästi aru Richardi püüdlusest saada kreeka keele gruppi. Kes poleks nooruses otsinud oma kohta, tahtnud olla osa millestki eksklusiivsest, ajanud taga ühtekuuluvustunnet? Teisest küljest ei tasu kõiki mune ühte korvi panna. Mulle ei tundunud sugugi ahvatlev oma haridus nii kitsale rajale suunata. Pealegi polnud ju tal endal erilist kirge klassikaõpingute suhtes. Osata väljasurnud keeli ei tundu eriti praktiline. Lisaks ei köitnud mind see õpilaste viisik sugugi nii palju kui Richardit. Nad on salapärased ja ei avalda alguses enda kohta kuigi palju, mistõttu sulasid nad kõik kokku. Püüdsin neid siis koos Richardiga tundma õppida ja nagu tema, vaatasin nende tegelikust loomusest mööda. Hiljem hakkas üks teistest erinema - Bunny tõrjuti välja ja kõik hakkab koost lagunema. Mind häirisid väga kirjeldused sellest, kuidas ta võttis enesestmõistetavalt, et jõukad sõbrad tema peale tuhandeid dollareid kulutavad ja eriti hull oli see Rooma reis. Ebaõiglus käib mulle alati närvidele ja selline teiste häbematult ära kasutamine veel eriti.

Mulle meeldis, kuidas lugu analüüsis sündmus sündmuse haaval seda, kuidas jõudis Richard mõrvani. Ta suudab vedada läbi oma elu kindla joone, ühendada pealtnäha juhuslikud sündmused, mis ta sellesse punkti tõid, alustades meditsiiniõpingute kõrvale võetud kreeka keele kursusest ja ammu ununenud kolledžibrosüürist. Sellised seosed paljastuvad ainult tagasivaates, nagu ta isegi tõdeb. Hiljem paljastub, et kogu lugu ühendavad veel palju peenemad jooned ja kõik seosed polegi juhuslikud, vaid mängus on ka manipulatsiooni. Lugejana olin nii Richardi arusaamades kinni, et vaatasin sellest täitsa mööda. Romaan näitas hästi, kui ohtlik on jääda ühte vaatenurka kinni.

Kuigi Richard saavutab oma eesmärgi, siis romaanis pole üldse õnnelikke hetki. On kinnisideed, saladused, kahtlused, sepitsused. Ta küll kuulub gruppi, mille sõprus tõsiselt proovile pannakse, aga seal puuduvad sellised sidemed, mille nimel oldaks nõus end ohverdama. Nende dünaamika on hoopis teistlaadi. Kõige veidram oli see, kui emotsioonitu oli mõrv ise. Tapmist võeti alguses kuidagi väga külma kõhuga ja nii iseenesestmõistetavalt. Hiljem see muidugi muutub ja siis tulevadki välja tegelaste tõelised palged. Nende omavahelised veidrad suhted jäid minu jaoks siiski lõpuni segaseks.

Kunagi kurtsin, et on vähe raamatuid, mille tegevus toimuks ülikoolis. Siin oli seda kõike - linnakus ringi jalutamist, pidusid ohtra alkoholiga, loenguid ja kodutöö kallal veedetud tunde. Kirjeldused on pikad, aga jõulised ning annavad hästi edasi sügis-talviselt sünget õhkkonda. Eriti tabavad olid mu jaoks kirjeldused vaheajast, mille peategelane veetis katusekambris külmetades. Seda osa kujutasin kõige elavamalt silme ette ning raamatule mõeldes ei meenu esimesena ei iidsed rituaalid ega järsakus lamav laip, vaid alajahtumise äärel peategelane.

Donna Tartt on 1963. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta on kasvanud Mississippi osariigis perekonnas, kus armastati raamatuid. Loometööd alustas Tartt varakult - oma esimese luuletuse kirjutas ta juba 5-aastasena ning tema esimene sonett ilmus ajalehes, kui ta oli 13. Ülikoolis jäi ta oma kirjutamisandega silma ning soovitused aitasid ta Benningtoni kolledžisse Uus-Inglismaal. Naise esimene romaan "Salajane ajalugu", milles on palju paralleele autori ülikooliaastatega, ilmus 1992. aastal. Seda saatis kohe suur edu. Tartt võtab raamatute kirjutamiseks aega - keskmisel 10 aastat romaanile.  Viimane ilmus 2013. aastal, nii et varsti võiks järgmist oodata. (allikad:1, 23

"Salajane ajalugu" ühendab vanakreeka tragöödia, kolledžielu ja mõrvaloo. Sündmustik kulgeb aeglaselt, analüüsides mõrvani jõudmist ja ka seda, kuidas noored kuriteo tagajärgedega toime tulevad. Esineb enesehävituslikku käitumist, kinnisideid, manipulatsiooni. Mulle meeldis sünge õhustik ning rusuvad ja jõulised kirjeldused. Tegelased kippusid mul alguses kokku sulama, aga kui kõik koost laguneb tulevad nende erinevused hästi esile. Romaan sobis oma süngusega sügisesse suurepäraselt. Soovitan! Kui tudengid, kes mõrva varjavad, on sinu teema, aga aeglaselt kulgevad romaanid mitte, siis sinu jaoks on mul ka soovitus - seriaal "How to Get Away with Murder"!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide