LXIII ehk vaene vanemateta laps

17:41

Sellise autoriga nagu Donna Tartt pole ma varem kokku puutunud ega ei tea kas olekski, kui romaani "Ohakalind" poleks valitud lugemise väljakutse grupis kohustuslikuks raamatuks. Nähes poes, kui paks see on, siis ma eriti ei rõõmustanud, kuid kevadel ostsin ta lõpuks Rahva Raamatu öömüügilt (ja võitsin selle ostuga veel 30-eurose kinkekaardi). Lugemist lükkasin siiski aina edasi, sest 800-leheküljelist "telliskivi" on ikka paras nuhtlus kaasas kanda. Raamat oli küll Fabulas (link) ka olemas, aga kuna ma juba temasse investeerinud olin, siis tahtsin ikkagi paberkandjal lugeda. Õhtuti voodis polnud mingit probleemi, ainult 10 päeva läks, et lõpuni jõuda.
"Ohakalind" on lugu varastatud maalist ning poisist, kes teeb palju valesid valikuid, kas siis vägivallast saadud trauma, halva eeskuju või lihtsalt juhuste kokkulangemise tõttu. Heade inimestega juhtuvad halvad asjad. 13-aastasena elab Theo üle terroristirünnaku kunstimuuseumile. Hoonest põgeneb ta koos väikesest linnukesest maalitud kuulsa kunstiteosega, mida nad emaga olid vaatama tulnud. Ema ise hukkub õnnetuses. Poisi edasine elu kulgeb mööda huvitavaid keerdkäike ning on sügavalt mõjutatud maalist, mille heaolu pärast ta pidevalt muretseb. Theo tahaks teost tagastada, kuid kardab süüdimõistmist. Kartes ühe kuriteo pärast kinni langeda, satub ta hoopis uue sõbra mõjutusel teist kaudu seadusega pahuksisse: alaealisema joomine, narko, varastamine. Ime kombel ta küll vahele ei jää ning kuigi teed viivad poisid lahku, siis teeb Theo endiselt valesid valikuid, jõudes kunstikuritegude allilma välja.

Vähe on raamatuid, kus ma olen algusest lõpuni peategelasele samavõrd innukalt kaasa elanud: kiristanud hambaid, kui ta eksib, juubeldanud mõttes, kui tal hästi läheb. Theost enam haaras mind aga maali lugu, tundsin siirast õudu, kui seda ähvardas oht, kuigi teadsin, et lugu on puht fiktiivne. Mulle väga meeldis, kuidas tegevus kunstiteose ümber keerles. See oli pidevalt peategelase mõtteis ja alateadvuses. Üllataval kombel ei tekitanud lõpplahendus minus ühtki emotsiooni, kuigi see oli parim võimalikest.
Veel üks positiivne külg raamatu juures on selle detailsus, sest ega ta ju ilmaasjata nii paks pole. Paeluv on juba muuseumikülastus esimestes peatükkides, veel enne kui pomm kärgatab ning Theo endine elu põrmu variseb. Mind võlusid veel ka kirjeldused mööbli restaureerimisest, auväärsest kuid hääbuvast ametist. Kohe meenus üks puidutöö näitus, kus kunagi käidud sai. Kuulsin seal, kuidas tänapäeval oskavad üksikud puidust liitekohti ilma liimi abita teha. 

Negatiivsest küljest oli kujutatud liiga palju negatiivsust, depressiooni, ängi. Ma ootasin pikisilmi, et Theo elu paremaks läheks, kuid niipea kui ta vähegi tõusuteel oli, tuli järjekordne vale otsus ja uude musta auku langemine. Selle, et narkootikumid on üks õudsemaid asju siin maamunal, tõi "Ohakalind" küll väga selgelt välja.

"Ohakalind" ei sobi kindlasti paljudele, oma sünguse, klišeede, pikkade kirjelduste ja vähese tegevuse tõttu. Mina elasin igatahes korralikult raamatusse sisse, igav ei hakanud ning pooleli ei tahtnud jätta. Maalid on väga huvitav teema, mille ümber ilukirjanduslikku teksti ehitada. Pea igast teisest saaks kindlasti põneva raamatu, isegi fiktiivsetest nagu oli Vonneguti romaanis "Sinihabe". Siiani pole ma sarnaseid teoseid aga rohkem täheldanud, seega kui keegi oskab veel midagi sellest vallast soovitada, siis ootan huviga!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide