Aitäh, Argo kirjastus, raamatu eest!

Alati, kui pimedas õues juhtun olema ja taevas on selge, suunan pilgu taevasse, et tuttavaid kujusid otsida. Pikka aega ei tundnud ma midagi muud peale vankrite ära. Hiljem sain veel Kassiopeia selgeks, aga võõraid tähtkujusid jagub. Anthony Aveni "Tähelood" hakkaski seetõttu huvitama, et ehk saaks veel mõni selgeks ja muidugi tundus põnev lugeda juurde erinevaid legende.

Põhja- ja lõunapoolkera. Taevalaotus on suur ja lai ning parajalt müstiline. Päeval püüavad pilku pilved. Kes poleks valgetest rünkadest tuttavaid kujusid otsinud? Öösel haaravad tähelepanu tähed, mis erinevalt pilvedest üksteise suhtes asukohta ei muuda. Seega jäävad kõik kujud igaveseks öötaevasse ja tervitavad seal üha ja jälle. Pole siis ime, et neist lugusid räägitakse. Taevas ei ole aga igal pool ühesugune. Meie siin põhjapoolkeral näeme ühtesid tähti, ekvaatori ümbruses on hoopis teine vaatepilt ja lõunapoolkeral on jällegi oma tähed. Ka samades tähtedes ei näe erinevad rahvad samu kujusid. Tähed aitavad leida koduteed üle mere, aga ka navigeerida elus eneses.

Suurim väärtus, mida "Tähelood" pakub, on see, et lood pärinevad eri paigust üle maailma. Kõige rohkem meeldisid mulle võrdlused, kuidas erinevad rahvad samu tähti näevad. Pikka sissejuhatust pole, vaid autor hüppab kohe lugudesse. Teos on üsna loogiliselt üles ehitatud, korjates lood teemade kaupa kokku. Populaarsemad tähed/tähtkujud, Orion ja Plejaadid saavad eraldi peatükid. Veel on eraldi peatükid geograafia järgi - lõuna, põhi või teemapõhised - sugupooled taevas. Raamatus on illustratsioone ja jooniseid, mis tähtkujude paiknemist näitavad, aga nende järgi ma küll ühtki uut tähtkuju selgeks ei saanud.

Lisaks legendide jutustamisele näitab autor, et tähtkujud ei ole mingi suvaline pseudoteadus, vaid on olnud väga olulised navigeerimises, põllutöödes ja ajaarvamises. Lood, mida tähtkujudele omistati, räägivad palju rohkem inimestest maapeal, kui käeulatusest välja jäävatest kosmilistest objektidest. Kuigi taevas jäi nende jaoks müstiliseks, olid muistsed rahvad nii targad, et oskasid seda oma hüvanguks kasutada. Sellega tegelebki arheoastronoomia - uurib, kuidas inimesed kauges minevikus taevast mõistsid ning mis rolli see nende kultuuris täitis. Tähelood on palju informatiivsemad kui kuskilt välja kaevatud potikillud. Ma ei olnud varem selle peale mõelnud, kuidas tähtkujude liikumise järgi määrati aastaaegade vahetumist ja leiti näiteks parim aeg külviks. Tänapäeval on meil selleks kalendrid ja igasugused muud peened vidinad. See on järjekordne näide loodusest kaugenemisest. Mina ei tea küll kedagi, kes tähtede järgi oskaks öelda, mis kuu parasjagu on.

Juttude kõrval oli palju ka niisama põnevaid uusi fakte. Ma ei teadnud, et lisaks tähtkujudele, kus tähti omavahel ühendatakse, on ka tähtkujud, mis kasutavad hoopis tumedat tähevaba ala Linnutees. Need on küll iseloomulikud rohkem lõuna poolkerale ja ongi seega võõrad. Üks huvitavamaid fakte, mis raamatust meelde jäi, oli see, et Subaru logol on Plejaadide 7 õde ehk Taeva Sõel. Jah, need samad, millest on inspireeritud Lucinda Riley raamatusari.

Anthony Aveni on 1938. aastal sündinud ameerika antropoloog ja astronoom, emeriitprofessor Colgate'i ülikoolis. Mehel on selja taga pikk akadeemiline karjäär. Tal on ulatuslikult publikatsioone arheoastronoomias, teadusharus, mille arengut ta ise on tugevalt mõjutanud. Aveni on spetsialiseerunud Ameerikate iidse astronoomia uurimisele. Ta on saanud mitmeid preemiaid, sealhulgas välja toodud ajakirja Rolling Stone riigi 10 parima õppejõu nimekirjas. Mehel on üle 300 teadusartikli ning ta on kirjutanud või toimetanud 35 raamatut. (allikad: 1, 2)

"Tähelood" toob kokku erinevate rahvaste lood, legendid ja müüdid, mida jutustati tähtedest. Mulle see raamat meeldis. Kõige mõnusam oligi just selle kultuuriline mitmekesisus. Arheoastronoomiast polnud ma ma varem kuulnud ning ei osanud ka teadvustada, kui olulised olid tähelood iidsetel aegadel inimestele. Soovitan lugeda, kui ka sina armastad öötaevas tähti vaadata!