XXV ehk kuidas jätta minevik selja taha, näiteks hobusefarmis

19:55


Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime" saabus mulle ühes toredas üllatuspakkis kirjastuselt. Esimesena võlus mind teose värv, sest nii erksaid raamatuid on mul riiulis vähe. Muidugi võtsin ta kohe esimesel võimalusel käsile, sest sama kirjaniku eelmine raamat oli hea. Enne lugema asumist ei vaadanud ma isegi tagakaanelt, millest üldse juttu tuleb, et veel põnevam lugeda oleks.

21. sajand, Somerset & London. Kate põgeneb oma mineviku eest ning otsides kohta, kus madalat profiili hoida, jääb talle silma töökuulutus Mark Waverley, ühe Suurbritannia parima ratsaniku tallis. Kuigi naine pole varem hobustega kokku puutunud, võetakse ta vastu. Tööandja Mark on küll nägus, aga mitte eriti meeldiva iseloomuga. Tall pakub aga kõike, mida naine soovib - rahmeldamise kõrvalt ei ole tal aega oma probleemidele mõelda. Kate'i sõbranna Annie on sarnases olukorras - ka tema tahab minevikku selja taha jätta ning on alustamas uuel töökohal. Ta on küll massöör ning inimkeha pole naisele mitte teps võõras, kuid lapsepõlvest saadud trauma tõttu pole ta siiani suutnud pika-ajalist suhet luua. Nüüd on Anniel viimaks tunne, et ta on valmis end avama.


Raamatus vahelduvad peatükid Kate'i elust tallis ning Annie' omast Londonis. Ma ei ole eriline hobusearmastaja, õieti pole ma üldse kunagi ratsutanud. Tegelikult oli mulle samavõrra võõras ka Annie elu. Ma ei ole nimelt kunagi massaažis ka käinud. Neist kahest meeldis mulle aga tunduvalt rohkem lugeda Kate'ist. Kuna ta on samasugune võhik nagu mina, siis natuke seletatakse kogu seda hobuste maailma. Näiteks sain ma selgeks, mis on kolmevõistlus ja kui ohtlik see võib olla. 

Annie peatükid olid veidi igavavõitu. Seal peale Suure Armastuse muud nagu polnudki. Nii sõpradekamp, kellega naine restoranis käis, kui ka uus kallim mõjusid mõlemad ülepakutult.  Nad ei ärganud minu jaoks ellu ja mul oli raske toimuvat uskuda. Ka Kate'i tallis oli üksikasju, mis mind silmi panid pööritama, kuid need ei olnud nii vastukarva. 

Romaani esimene pool tundus nagu tavaline mesimagus armastusromaan, mis mind väga ei vaimustanud. Ootasin väga loopööret, aga seda ei tulnud ega tulnud, seega tekkis üks hetk tuline soov piiluda, mis lõpus saab. Ma ei tee seda kuigi tihti, aga tuleb välja, et Rosie Walshi teosed on üks erand, sest "Ilma ainsagi sõnata" puhul toimisin täpselt samamoodi. Arvasin, et Kate'i ja Annie saladused ei kõiguta mind, aga muidugi ma eksisin. Sellist lahendust ei osanud ma kuidagi oodata, väga mõnus ahhaa!-moment. Lugemiselamust see teadmine õnneks ei rikkunud, pigem oli põnev tekstist mingeid nüansse ja vihjeid märgata, mis muidu oleksid tabamatuks jäänud.


Rosie Walsh on briti kirjanik, endine dokumentaalfilmide produtsent. Ta on avaldanud ühe romaani oma nimega ning 4 pseudonüümi Lucy Robinson alt, millest viimane ongi "Päev, mil me kadusime".  (allikad: 1, 2)

Varem olen lugenud:
"Päev, mil me kadusime" räägib kahest sõbrannast ja minevikust, mille eest nad põgenevad. Saab lugeda elust tipptasemel hobusetallis ning massöörist, kes kohtub unistuste mehega. Teoses oli detaile ja tegelasi, mis olid mulle vastukarva, aga kõik miinused korvas üllatav loopööre. Soovitaksin seda romaani kindlasti suviseks lugemiseks, kui on isu millegi kerge järele, kus on nii armastust kui ka saladusi!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Loe ka:


You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide