Rosie Walsh "Ilma ainsagi sõnata" on üks neist raamatutest, mis poleks mulle raamatukogus või poeletil kunagi silma jäänud, kui poleks olnud tohutut hulka lugejaid Lugemise väljakutse facebooki grupis. Otsustasin siis endale ka tellida, et näha, millega ikkagi tegu on.

21. sajand, Gloucestershire, Inglismaa. Californias elav Sarah tegeleb klounarstide vahendamisega, kuid nüüd on kätte jõudnud tema igasuvine sõit Inglismaale vanematekoju. Kodukandis ringi konnates kohtab ta üht meest, kes räägib lambaga juttu. Naine kõnetab teda ning neil tekib kohe klapp, millest areneb välja koosveedetud nädal, parim mõlema elus, enne kui plaanid nad lahku viivad. Antakse lubadus, et peatseks taaskohtumiseks, kuid Eddie ei helista naisele ega vasta ühelegi sõnumile. Sarah on telefonis kinni, lootes kauaoodatud vastust. Nii üks kui ka teine sõber, kellega naine aega veedab, üritavad teda aidata ning veenda teda mehest loobuma, kuid Eddie on Sarah' kinnimõtteks. Ta peab teada saama, mis mehega juhtus.

Romaani algus on pigem aeglane. Tegevus on hüplik, liikudes ajas edasi ja tagasi, lubades pilguheite nii koos veedetud ajale kui ka Sarah meeleheitele, kui mees ühendust ei võta. Muidugi on põhiline küsimus: "Mis Eddiega juhtus?". Peast käis läbi mitu teooriat, üks pöörasem kui teine. Õige emotsioonide virr-varr sai tegelikult sellega alles alguse, kui vastus ette söödeti. Rosie Walsh on käsitlusele võtnud huvitava dilemma. Autoril oli varuks õige mitu suuremat-väiksemat üllatust. Just siis kui arvasin, et olen lahendusele lähedal, löödi mind küll pahviks. Kohe nii pahviks, et tekkis soov uuesti algusest pihta hakata, et näha, kus kõikjal kirjanik mind ninapidi vedas. Kahtlen, et ükski lugeja kõiki neid motiive aimata oskas. Igatahes, kui esimesele küsimusele vastus käes oli, tekkis kohe mitu uut juurde. Neist kõige painavam: "Mis ometi lõpuks saab?" Tee lõpplahenduse poole oli nii konarlik ja käänuline, et mul sai kannatus otsa ja, mis seal salata, piilusin korra viimast lehte, kui eriti pingeliseks läks. Pole ammu sellist raamatut lugenud, kus selleks vajadus oleks tekkinud.

Muidugi võiks kritiseerida seda, kui kiirelt tekkisid peategelastel meeletud tunded, kuid ma ei tee seda. Ma tahan uskuda sellisesse armastusse, kus seitse päeva viib sellisesse seisundisse. Isegi Sarah' paanilist käitumist ei pea ma liiga kummaliseks, kuigi seostaksin seda pigem varase nooruse kui hilisega. Küsimused tekkisid mul hoopis teistel teemadel. Näiteks tundus veider, et Sarah Eddiet varem kohanud ei olnud, kuigi nad elasid lähestikku ja neil oli vaid paariaastane vanusevahe, rääkimata ühistest tuttavatest. Lisaks oleksin tahtnud seletust selle kohta, mis põhjustas lõpus Sarah' kolimise. Veel jäi mind piinama Ruth. Kas nad said tema hooldushaiglasse klounarstid või mitte?

Romaani juures meeldis mulle selle raamatu looduslähedus: jalutuskäigud metsas, rääkimine lamba või oravaga. Eddiega kohtumise stseen oli kindlasti paljude lemmik, kuid mulle läks kõige rohkem südamesse Sarah' vestlus vanaisaga. Põhiloo kõrval olid ka klounarstid põnev teema. 

Rosie Walsh on briti kirjanik, endine dokumentaalfilmide produtsent. "Ilma ainsagi sõnata" on esimene romaan, mille naine oma nime alt avaldas. Varasemalt on tal pseudonüümi alt ilmunud 4 teost. Raamatu inspiratsioon tuli õhtustades sõbrannaga, kes oli värskes suhtes ühe mehega. Koos plaaniti puhkust, kuni äkki mees enam ühendust ei võtnud. Rosie kuulas sõbranna hüpoteese ning oli muidugi mehe peale kuri. Samal ajal võttis võttis tema peas kuju idee kirjutada raamat ühest võimalikust põhjusest. Romaanis on sees ka tükikesi kirjaniku enda elust: lapsepõlve künklik maastik, sumisevad linnad, kus naine elas ja töötas (allikad: 1, 2)

"Ilma ainsagi sõnata" on üks neist raamatutest, kus sa tahad teada, mis ometi lõpuks saab, ja vahepeal on tunne, et peaks algusest uuesti peale hakkama, et uues valguses kõik paika loksuks. Olge valmis emotsioonide tulvaks! 

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!