V ehk kummitav leekides rong

22:00



Carlos Ruiz Zafón on üks neist kirjanikest, kelle teoseid olen valmis kätte võtma ilma, et teaksin, millest raamat räägib. Ma armastan müstilisust, mis neis peitub ning tema kirjeldused on täpselt sellised, mis pildi silme ette manavad. "Kesköö palee" ilmus tõlkes eelmisel aastal ning muidugi ei suutnud ma kaua vastu panna, enne kui ta käsile võtsin.

1916-1932, Kalkuta. Ühel tormisel maikuu ööl lahutatakse vastsündinud kaksikud, et neid kaitsta. Poiss, Ben kasvab üles lastekodus, kus tal on palju sõpru, kellega koos luuakse salaselts. Tüdruk, Sheere jääb vanaema kasvatada ning tema lapsepõlv möödub linnast linna, külast külla reisides, alati teel. Möödub kuusteist aastat enne kui nad uuesti kohtuvad, et seista silmitsi kurjusega, mis neid sünnist saati on ees oodanud. See suur seiklus leiab aset vaid ühe öö jooksul, kuid see on pikim öö nende elus.



Kalkuta ehk tänane Kolkata, India linn, kus romaani tegevus toimub, hakkas mind tänu sellele raamatule paeluma. Raamatu pealkiri "Kesköö Palee" viitab muuseas ka sellele, et Kalkuta on tuntud kui paleede linn. Tiitli on ta välja teeninud tänu hoonetele, mis britid 19. sajandil linna ehitasid. Kalkuta oli ka Briti India pealinn. Löö googlesse "Calcutta palaces", vaadake neid pilte ja kujuta nüüd ette, et üks selline mahajäetud palee oleks lapsena sinu mängumaaks. Lisaks paleedele toimuvad raamatu suuremad seiklused suure mahajäetud rongijaama labürinditaolistes tunnelites. Ühest küljest tundus see eemaletõukav, aga teisalt tundsin, et tahaks seal ise ringi kolada ning paiga saladusi avastada. Kõik see oli võrratu tänu viisile, kuidas Zafóni kirjeldused maalivad need pildid täpselt silme ette, nagu oleks ise seal.

Kujutage ette, kui veider tunne mul oli, kui viimase lehe läbi lugesin, raamatu sulgesin ja avastasin siis, et kell näitab täpselt 00:00. Ootasin juba, et kohe-kohe sööstab leekides rong mulle tuppa sisse või juhtub midagi muud sama tontlikku. Ma ei mäleta, et varasemalt leotud Zafóni raamatutes oleks olnud nii palju õudusfilmide stseene, kui neid sisaldas "Kesköö palee". Neist kõige jubedam oli minu jaoks see, kus veest tulid käed välja, mis ühe tegelase jalgadest kinni krabasid ja ta minema vedasid.  Ega mööda rööpaid rongi eest põgenemine, laes kõlkuv surnukeha ja värske vereloik maas palju alla ei jäänud. (spoiler - valge tekst, tõmba hiirega aktiivseks, et näha).


Raamatut sulgedes tundsin, nagu oleksin ärganud ühest väga seiklusrohkest unenäost. Teate ju küll seda tunnet, et juhtus nii palju, et kõik pole meeles ning mida rohkem sa sellele mõtled, seda hägusamaks mõni detail muutub. "Kesköö Palee" pakub õnneks võimalust seda seiklust uuesti kogeda, aga mõned üksikasjad jäävad ilmselt igavesti kättesaamatuks. Mind kütkestasidki eriti just need seletamatud nüansid.

Carlos Ruiz Zafón on 1964. aastal Barcelonas sündinud hispaania kirjanik. Ta kasvas üles hispaanias ning alustas tööd reklaami alal. 1990tel kolis mees Ameerika Ühendriikidesse. Kirjaniku neli esimest raamatut avaldati kõik noorteromaanidena. 1993. aastal ilmus tema esimene romaan "Uduprints". Sellele järgnes "Kesköö Palee". (allikad : 1, 2)

Varem olen lugenud:



“Kesköö palee” jutustab, kuidas peale sündi lahutatud kaksikud kohtuvad uuesti ning elavad ühe öö jooksul läbi rohkem seikluseid, kui mõni teine terve elu jooksul. Mulle meeldis see raamat väga. Esiteks võlusid mind muidugi Zafóni kirjeldused, mis mind Kalkuta öösse seiklema viisid. Teiseks meeldis mulle põnevus ning õudusfilmilikud elemendid, mis kuklakarvad kihelema panid. Raamat jättis unenäolise tunde, eriti süvenes see, kui avastasin lõpetades, et kell näitab keskööd. Soovitan!

Loe ka:
Aitäh, Varrak, raamatu eest!


You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide