XLVI ehk veresaun Põhja-Itaalia mägikülas

16:12

Luca D’Andrea "Kurja loomus" jõudis minuni täieliku üllatusena. Nimelt peitis see eelkoopia end teiste Varrakult tellitud raamatute pakis. Eelmine raamat oli just sobivalt läbi saanud, nii et muidugi hakkasin seda kohe lugema. Kui teos oleks mulle näiteks raamatupoes ette juhtunud, siis poleks ma teda ilmselt kätte võtnud, sest kaanepilt lugema ei kutsu (aga peale lugemist näeb seda veidi teistsuguse pilguga) ning kirjanik on ka tundmatu. Sisututvustuses võlus mind ära see osa: "... sündmustik leiab aset väikeses Põhja-Itaalia mägikülas".

2013-2014, Alto Adige, Lõuna-Tirool. Jeremiah Salinger on New Yorgis üles kasvanud dokumentaalfilmide stsenarist. Mehe uusim projekt on film Dolomiitide Mäepäästeteenistusest, mistõttu kolib ta ajutiselt koos abikaasa ja tütrega naise kunagisse kodukülla. Ühel filmimispäeval juhtub õnnetus, milles Salinger ainsana ellu jääb. Tal tuleb õppida toime tulema ellujääja süütundega, hävitamata oma pere, ning külas, kus mujalt tulnute suhtes ei olda just kõige vastuvõtlikumad, ei ole see sugugi lihtne. Mees kuuleb juhuslikult pealt jutukatket, kus mainitakse 1985. aastal jõhkralt tapetud noori. Selle vana loo uurimine aitab tal endaga juhtunut tagaplaanile lükata, aga tekitab veelgi enam lahkhelisid kohalikega.


"Kurja loomus" on pööraselt endassehaarav põnevusromaan. Autori stiil on täpselt selline, et raamatut on peaaegu võimatu käest panna - lugu jutustab Salinger, kes pidevalt oma tegevust kommenteerib ja vihjab, milline tema tegu tõi halbu tagajärgi jne. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata peatükkide pealkirjadele, mis olid minu arvates lihtsalt geniaalselt mitmetähenduslikud. Põnevust lisab ka see, et jutustuses on üüratult palju pöördeid. Iga kord, kui arvasin, et olen lõpplahendusele lähedal, sain piltlikult väljendades panniga pähe. Kõik teooriad klappisid nii hästi, nii et pisikesi vasturääkivusi ei pannud tähelegi, kuni kirjanik neist kinni haaras ja uue lehe pööras, et järgmine niidiots ette sööta. Vagura lambukesena käisin kõik need eksiteed läbi. Viimast lahendust ma ära ei arvanud ja ausalt öeldes meeldis mulle üks eelmistest teooriatest veidi rohkem. Isegi siis, kui Salinger agathachristielikult oma mõttekäiku seletas, ei suutnud ma seda hästi jälgida. Päris raamatu lõpp tundus mulle veidi tormakalt kokku tõmmatud. Päris mitu küsimust, mis mul tekkisid, jäid nimelt vastamata. Üks põletavamaid oli see, mida arvasid külaelanikud filmist. 

Kirjutasin juba, et sisukirjelduses mõjus magnetina Põhja-Itaalia mägiküla mainimine. Selles osas ei pidanud ma pettuma - keskkond ja õhustik olid vapustavad! Ei olnud sugugi raske endale ette kujutada lumiseid mägesid, kurjakuulutavat kanjonit, kitsaid koopaid ega pidustusteks kaunistatud mägiküla tembutavate krampustega. Tundus lausa, et tegevuspaik on raamatus omaette tegelane ning huvitaval kombel kujutati nii küla kui ka loodust kurja ja vaenulikuna. Mäletate, alles kirjutasin jubedast Metsast? Nüüd on koletisteks mäed, lumi ning jää. Huvitav, kas see on tänapäeva-tuleviku nägemus, et loodus, mida ei saa painutada inimeste soovidele alluma, on halb ja kuri ja paha? Ka armas mägiküla on vaenulik ega taha võõraid oma ringi võtta. Mainitakse ka itaallaste-sakslaste konflikti, aga seda ma väga süžees ei tajunud. Muidugi varjab küla saladust - kohutavat veresauna. Kusjuures, kirjeldused lõhkikistud telgist ning koledatest surmadest tõid mulle esimesena meelde ühe päris müsteeriumi, mis on lahendamata - Djatlovi kuru intsident. Ükski selle raamatu lahendustest küll selle looga ei klapi.

Minuga lihtsalt ei saanud midagi halba juhtuda. Uskusin, et kõrgel taevas oli jumalus, kes kaitses raamatusõpru maise elu koleduste eest.


Kui vaadata blogis paremal goodreadsi vidinat, siis jääb silma, et kõik mu viimastest lugemiselamustest on olnud positiivsed. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju neljasid järjest jagasin. Positiivse hinnangu on "Kurja loomus" ära teeninud esiteks selle intensiivsusega, millega raamat mind oma kütkeis hoidis. Kaasahaarav on veel leebelt öeldud, sest lisas kaasa haaramisele ei lasknud see lugu enam lahti. Tahaksin teda võrrelda kiire mäestikujõega, veel paslikum võrdlus oleks tormile järgnev mudatulv, mis jalust niidab ja kaasa viib, ning katsu sa siis sealt välja ronida! Teiseks hindan alati kõrgelt teoseid, mis tekitavad emotsioone. Selles romaanis valitsesid õudus ja kurbus.

Ideaalne raamat "Kurja loomus" siiski ei olnud. Kohati hüppas lugu natuke liiga kiirelt ühest situatsioonist teise ja ei saanud kohe pihta, mis või kes või kus. Lõpu poole muutsid asja segasemaks veel ka unenägude kirjeldused. Lisaks võib tüütuna mõjuda raamatu algus, sest peategelase päevakava ei ole kuigi huvitav. Müsteeriumi uurimine ei tundu kuhugi viivat ja pigem ärritab, kuidas Salinger PTSH all kannatab ja oma abielu lõhub. Kordus motiiv, kus mees topis oma nina kuskile, keegi, kas siis külaelanik või abikaasa, käskis tal surkimine lõpetada, mees lubas seda teha ja siis kuulis kuskilt jälle midagi ja ring hakkas otsast peale. Mulle ei olnud kõige meelepärasem ka Clara tähetede lugemise mäng, mis oli küll armas, aga seda oli liiga palju.

Ma tahtsin kannatada. Tahtsin kannatada, sest ma pidin kannatama. Pidin? Loomulikult, olin süüdi kõige kohutavamas süüteos.
Olin ellu jäänud.


Luca D’Andrea töötab Bozenis keskkooli õpetajana, teleajakirjanikuna ja kirjutab dokumentaalfilmide stsenaariume. Varem on ta kirjutanud kolm lasteraamatut, kuid "Kurja loomus" on mehe esimene täiskasvanutele mõeldud romaan. Inspiratsiooni sai mees, kui nägi muuseumis meest ning väikest tüdrukut suurt fosiili vaatamas ning ta tunnetas, et mitte isa ei kaitse tütart, vaid tütar ise. D’Andrea ütles endale, et selle taga on lugu, mis on rääkimist väärt ning asus kirjutama. Tema "kirjaniku kompass" juhtis teda asjade tumedama poole juurde - sündis põnevik, kus on lahendamata mõrv. 70% kirjutatust on tõene, põhinedes taustainfol, ja ülejäänud 30% on puhas väljamõeldis. Nii tunneb romaanis ära D’Andrea dokumentaalfilmi, mis kõneleb Dolomiitide Mäepäästeteenistuse igapäevaelust. Kirjanik ise ütleb: "Südtirol ist mein Spielplatz." ehk Lõuna-Tirool on tema mänguplats. (allikad: 1, 2)

"Kurja loomus" oli korralik lugemiselamus - põnev, kaasahaarav ja mõtlemapanev! Üks raamatu võludest on paik, kus sündmustik lahti rullub - väike Põhja-Itaalia mägiküla, mis asub kirjaniku mänguplatsil ehk Lõuna-Tiroolis. Tundub lausa, et tegevuskoht on omaette tegelane. Juba pealkirjast võib aimata, et teos on sünge ja nii oligi. Minevikus toimunud veretöö tekitas õudu, aga olevik ei ole ka oluliselt helgem, sest peategelane elab läbi traumajärgset stressi ning kannatab ka tema pere. Ometi oli romaan köitev, seda suuresti tänu autori stiilile - D’Andrea suutis hästi üleval hoida pinget ja tekitada tunde, et kohe-kohe juhtub midagi olulist, nii et raamatut oli pea võimatu käest panna. See on täpselt paras teos, kui on soov üks magamata öö veeta!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide