Veidi aega tagasi kirjutas mulle armas kirjanik R. K. Topkin ja pakkus lugemiseks-arvustamiseks oma veel ilmumata fantaasiaromaani. See on teadagi mu lemmikžanr ning hiljuti jõudis "Lumiina ennustus" minuni. Võtsin raamatu endaga Edinburghi kaasa ning reisi ajal jõudsin ta läbi lugeda.

Lana on neetud. Tema nägu katavad rohelised kobrutavad laigud. Kodust lahkudes naine sellist saatust küll ei oodanud: tal on võimatu tööd leida ning neiu on valmis end sohu uputama. Paraku kohtub ta riigi tagaotsituima kurjategija Rownov Tristesiga, kes naise hullemast saatusest päästab, ning Lana leiab end tema peidupaigast. Mees lubab tal sinna jääda. Sama katuse all elab veel üks neiu nimega Bethany, kes silmanähtavalt selle otsusega nõus ei ole. Lana otsustab päevi mööda saata räämas majakest kasides ja ei topi nina teiste asukate käikudesse. Naine ei suuda aga vältida Rownovi armumist ning otsustab lahkuda, kuid satub võlumetsas hätta ning läbib piinava maagilise muundumise. Tema välimus muutub ning võimed samuti. Järgnevad sekeldused, millega on seotud nii kadunud Torreni kroonprintsess kui ka sõja puhkemise oht. 

Romaani algus ja lõpp olid põnevad, kuid vahepeal tegevus venis, kordus ja meenutas mulle "Videviku saagat". Oleksin tahtnud rohkem pinget, draamat ja intriige, kuid selle asemel sain lugeda, kuidas Lana kokkas ja küüris. Tema unistus majake korda seada oli armas ja meenutas mulle veidi Sophiet ja Howli; eriti see stseen, kus Lana Rowni tuppa tahtis minna. Riigi kahe kõige tagaotsituma inimese elu oli kuidagi väga mugav seal mahajäetud majas, kus isegi elekter sees oli. Imestasin igas peatükis, kuidas puudus hirm, et keegi nad üles võiks leida. Sarnaseid küsimusi tekkis mul veel, näiteks, miks nad ei peljanud, et veel keegi Lana nägu lugeda oskab, kui nad riigi peale rändama läksid. Lõpuks läks siiski uuesti põnevaks ning tegevus kogus hoogu, kuigi ma ei tundnud hetkekski, et ühegi tegelase saatus ohus oleks. Neist kõige sümpaatsem tundus mulle Bethany, sest tema arengut oli mõnus jälgida ning lisaks olid neiu motiivid kõige selgemad. Veel huvitasid mind Rowni kolm armukest.

Minu jaoks oli raamatu nõrgimaks lüliks Lana ja Rownovi armumine. Just meespool oli paras mõistatus. Ta tundus karmi kindla iseloomuga kutina, kellesse paljud tüdrukud armuvad. Seega Lanat mõistsin, kuid äkki oli ka Rown(ov) ülepeakaela armunud. Muide, ma ei tajunud üldse, kuhu  tema nime kaks viimast tähte kadusid. Lana kokutas talle Rown ja enamiku raamatust nimetati meest nii. Tahes-tahtmata pani miski selle armuloo juures mind Meyeri "Videvikuga" paralleele tõmbama. Rowni käitumine meenutas mulle Edwardit, kui ta "õiget hetke" ootas ning end ühe tüdruku pärast muutis. Teised sarnasused, millest ma kuidagi mööda ei saanud vaadata olid Lana piinarikas muundumisprotsess, päikese käes sätendamine ja kena välu keset metsa. Lisaks meenutas mulle nende viimane ühine nädal majakeses mesinädalaid ja selle tulemus oli ka sarnane. Puudu jäi vaid see, et Rownov Lana lõhna kiidaks. Loo edenedes muutus romaan siiski omanäolisemaks ning ühtki vampiiri seal tegelikult ei olnud. 

"Lumiina ennustus" tekitas palju küsimusi, kuid oli siiski kaasahaarav ja nauditav. Kuigi keskosa venis, siis lõpus tuli siiski kauaoodatud põnevus - päästemissioon ja riigipöörde katse. Romaani boonuseks on põnevad maagilised olendid ja kindlasti illustratsioonid! Jään järgmist osa ootama!

Aitäh, R. K. Topkin, raamatu eest!