XVI ehk kui tagaaetav endine ülekuulaja armub oma sihtmärki

17:16

Stephenie Meyer on "Videviku saaga" autorina kindlasti paljudele tuttav. Tema sulest on ilmunud ka põnev tulnukatega romaan "Keha", millele kaua järge olen oodanud. Selle asemel on kirjanik vahepeal muud kirjutanud, selhulgas ka uue variandi Edwardist ja Bellast. Viimati ilmus siiski midagi hoopis teistsugust - põnevusromaan "Keemik", mis mulle muidugi huvi pakkus, sest õpin ju ise keemiat.

21. sajand, USA. Juliana/Alex/Chris/Casey/Jesse/Charlie töötas USA valitsuse jaoks. Teda tunti kui Keemikut, sest ta valmistas mikstuure, mis aitasid meelitatada välja informatsiooni kahtlusalustelt, kes suud paotada ei soovinud. Keemilised segud põhjustasid küll lõikavat valu, kuid ei jätnud seejuures püsivat füüsilist kahjustust, nagu sõrme maha lõikamise puhul. Paraku kuulis naine töö käigus palju saladusi ning kui valitsus otsustas osakonna sulgeda, oli vaja vabaneda kõigist töötajatest. Keemikul õnnestus siiski põgeneda ning viimased kolm aastat on naine jooksus olnud, vahetades nime, elukohta, harjumusi. Ta on üle elanud mitu mõrvakatset, suuresti just tänu oma keemiateadmistele. Naine ei maga kunagi ilma, et ta kodu oleks lõkse täis seatud. Endisel ülemusel õnnestub siiski Keemikuga ühendust võtta ning esitada talle palve tööle tagasi tulla. Naise ülesanne oleks peatada bioterrorist ning tasuks saaks ta oma elu tagasi. Sihmärgiks on nägus kooliõpetaja Daniel, kelle Alex nobedalt kinni nabib ja piinama asub ning siis... armub.

Romaan on väga tegevuserohke ning sündmustikku on haaratud kõikjalt elemente: pöörane põgenemine, kavalad lõksud, võikad piinamised, relvi täis peidikuid, valitsuse salaplaanid, välja ilmuvad surnud, vastandlikud kaksikud, kari koeri jne. Neist kõige rohkem meeldis mulle see lõksude ja tagaajamise teema, mida oli kahjuks vähe. Muidugi ei suutnud ma vastu panna ka koertega stseenidele. Einstein oli üks igavesti vahva kutsa. Raamat oleks võinud olla põnev  lugu valitsuse eest põgenevast surmavalt ohtlikust naisest, kuid kahjuks varjutas seda romantiline kõrvalliin. Mul ei ole midagi selle vastu, kui romaanis on armastust, kuid see peab olema usutav. Ma ei suutnud kuidagi tõe pähe võtta, et mees armub kõrvuni oma piinajasse. Ja ei, tegu polnud Stockholmi sündroomiga. Kalkuleeriv Keemik kiindub samamoodi oma kutsikasilmsesse piinamisobjekti. Ainuke tegelane, kel tundus mõistust peas olema, oli Kevin. Muidugi koerad ka, sest neist ei saa selle romaani puhul ei üle ega ümber.


Lisaks armastusele esimesest silmapilgust on raamatu teiseks komistuskiviks keemiku teema. Näiteks tarib naine oma laborit spordikottidega kaasa (*khm* klaasnõud). Tema varustuse hulka kuulub  ka näiteks rotatsiooniaurusti, mis ei tundu kõige mugavama seadmena, mida käe otsas kanda. Mulle tundus, et Meyer käis teadusterminitega üsna lohakalt ringi ning oleksin eelistanud, kui ta oleks neid vähem kasutanud ning ainult oma väljamõeldud mürke, eguteid ja muid aineid kirjeldanud. Mõni huvitavam koht oli siiski ka, nagu piimhappe kasutamine piinamisel. Huvitav, et autor ei soovinud eeltöösse kaasata mõnd teadusinimest, kes oleks tal aidanud usutavamat Keemikut kujutada.

Kui need miinused kõrvale jätta, siis mulle tegelikult meeldis Alex-Daniel-Kevin kolmiku dünaamika ja koerte suur roll romaanis. Väga tore, et Stephenie Meyer proovis uues žanris kätt, kuid minu arvates sobis talle paranormaalsetest tegelastest kirjutamine rohkem. Ootan endiselt "Keha" järge.

Stephenie Meyer on tuntud autor tänu armastusloole teismelise inimtüdruku ja vampiiri vahel. Idee kirjutada spioonipõnevik tuli kirjanikule, kui ta viibis filmi "Breaking Dawn" võtetel. Ta kujutas lugu rohkem filmi kui raamatuna ning naljatas, et öövõtete ajal tulnud mõttevilgatused ei ole kunagi head. Kolm aastat hiljem tuli ta loo juurde tagasi ning kirjutas selle paar kuuga raamatuks valmis. Inspiratsiooniks olid Jason Bourne ja Aaron Cross, agendid Ludlumi põnevikust "Bourne'i identiteet", mille suur fänn Meyer on. Naine kirjutas neist muide sõbrannale kingiks fan fictioni ning sai aru, et tahab midagi sarnast veel luua. Siis meenus ka 2010. aastal poolikuks jäänud mõte. Meyer pani loo esmalt paberile puhtalt oma kujutlusvõime pealt ning pidi hiljem tegema tõsiseid parandusi, sest osad stseenid rikkusid füüsikaseadusi. (allikas)


"Keemik" räägib valitsuse eest põgenevast endisest ülekuulajast, kes hoiab end elus oma keemia- ja meditsiiniteadmiste abil ning satub ohtu, kui armub süütusse kooliõpetajasse. Keemiataust jäi romaanil kahjuks nõrgaks ja rohkem keskendus see tagaajamisele ning romantikale. Mulle ei meeldinud raamatus tekkinud paar, sest nende armumine toimus pea silmapilkselt - oli ebausutav ja tobe. See-eest põgenemine ja tagaajamine olid kujutatud põnevalt. Soovitangi raamatut neile, kellele meeldivad põnevusromaanid, kus on kamaluga lisatud romantikat!

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide