LXXVIII ehk lapsepõlve süütud, muretud mängud

17:38

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Väljakutse täitmiseks valisin ungari kirjandusklassiku Ferenc Molnár "Pál-tänava poisid". See raamat pole mulle kunagi tegelikult eriti huvitavana tundunud. Lapsepõlves ma teda ei lugenud ning nüüdki sai määravaks raamatu paksus, sest aasta lõpp aina läheneb ja enamik sarja teisi teoseid on parajad tellised, mida on küll mõnus lugeda, aga kahjuks läheb sellele ka rohkem aega.

1889, Pest. On krunt. See on aiaga ümbritsetud vaba maalapike keset linna, kus poisid saavad olla poisid ja tegeleda poisteasjadega. Krundil tegutsevaid poisse nimetatakse Pál-tänava poisteks, kuna just selle tänava ääres asub värav, kust sisse pääseb. Platsi teises otsas asuvad puupinud, kuhu on kindlused ehitatud. Linna teise poistekamba pesaks on saar botaanikaaias, aga seal ei saa mängida palli. Seetõttu otsustavad punasärgid krundi vallutada. Poiste vahel algab sõda ning nad on valmis krunti kui oma isamaad kaitsma viimse veretilgani.

Lugu oli üllatavalt huvitav ja kaasahaarav. Ma ei osanud arvata, et poisikeste mängud mind liigutavad ning mõtlema panevad. Ühest küljest imetlesin poiste kamraadlust, hakkamist, sihikindlust. Üks prioriteet ehk sõprade eest seismine oli neil paigas, aga teisalt vangutasin pead, sest nad olid kirglikud asja pärast, millel tegelikult ei olnud lõppkokkuvõttes väärtust. Raamat näitas, kui lihtsalt saab mäng minna üle käte ning tekitas sellega tugeva emotsiooni. Kahjuks nägin lugemise ajal üht lauset, mis andis aimu, kuhu suunas lugu liigub. Kõige liigutavama koha peal, kus mul juba peaaegu pisarad silmis olid, pidin raamatu käest panema, ning hiljem edasi lugedes ma enam sama emotsionaalseks ei muutunud, kuid siiski kiskus nukraks.

Kõige rohkem mõtlesin just tänapäeva ja raamatus kirjeldatud aja sarnasustele ja erinevustele. Seal olid lapsed asjast väga haaratud, kuid praegu nad tüdivad kiiret, nõudes aina uusi ja uusi mänge. Pealegi on õues peetavad sõjad asendunud virtuaalsetega.  Poiste tegutsemine krundil oli kaasahaarav ja igati loomulik poiste tegevus, aga kitiühing oli totter ja see ühine kitinärimine lausa vastik. Poiste mängudest oleks kindlasti andnud kirjutada ka paksema raamatu, kus ühele seiklusele järgneb teine. Kuid selline formaat ühe looga, millel oli tabav lõpp, sobis kindlasti paremini. Lõpp ise oli ehmatav, ma ei mõtle seda ilmselget kurba osa, vaid seda mis sai edasi.


Ungari romaani- ja näitekirjanik Ferenc Molnár sündis 1878. aastal Budapestis edukasse juudiperre, kes võisid endale lubada nii lapsehoidjaid kui tuutoreid. Hiljem läks poiss gümnaasiumi, kus ta 14-aastasena töötas õpilaslehes. Ülikooliteed alustas mees Budapestis ning jätkas Genfis, lõpetades juristina. Esimeses maailmasõjas oli Ferenc rindel sõjakorrespondent ja Teise maailmasõja ajal põgenes ta juutide tagakiusamise eest Ameerikasse ning sai sealse kodakondsuse. Mehe neljakümne kahest näidendist on suur osa olnud laval ka Broadwayl. Autori romaanidest tuntuim ongi "Pál-tänava poisid", mis ilmus 1907. aastal.

"Pál-tänava poisid" oli omamoodi raamat, mis näitas, kui lihtsalt saab mäng minna üle käte. Romaani lõpp ei jäta kindlasti kedagi külmaks, andes kurbi või lausa vihaseid emotsioone. Sündmuste toimumisajast on möödas küll üle saja aasta ning mängud on muutunud, kuid leian, et ometi pole teema aegunud.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide