XLVII ehk narkootikumid, Hitler ja Saksamaa

13:20

Mul läheb päris hästi aasta alguses antud lubaduse täitmine, et lugeda rohkem mitteilukirjanduslikke teoseid. Viimati sai lõpetatud Norman Ohleri "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis". Leidsin sellele ka sobiva väljakutse teema - raamat ühe ajaloolise isiku elust. Üheks olulisimaks tegelaseks on raamatus ju Hitler. Teine tähtis, kuid autori arvates alahinnatud ajalooline isik on Morell - Hitleri isekas ja ambitsioonikas ihuarst.


1933-1945, Saksamaa. Natsionaalsotsialistid muutsid varsti pärast võimuletulekut meelemürgid tabuks ja novembris võttis Riigipäev vastu seaduse, mis lubas sõltlasi kinnisesse asutusse määrata. See ei takistanud neil üritust välja töötada imeravimit, mis muudaks sõdurid väsimatuks ning aitaks võita sõda. Leiutati pervitiin, mille toimeaineks oli metüül-amfetamiin ehk siis metamfetamiin. Seda tabletti kasutati 1940. aastal välksõjas, kui vallutati edukalt Prantsusmaa. Preparaat oli ka apteekides vabalt kättesaadav. Turule tuli isegi metamfetamiini sisaldav pralinee-maiustus. Samal ajal kui sõdurid kasutasid metamfetamiine, oli Hitler opioidide ning hiljem kokaiiniuimas. Suurem narkootikumide tarvitamine algas mehel siiski alles 1943. aastal, kui tal oli vaja kunstlikult tekitada sama eufooriat ja energiat, millega ta varem rahvamasse kütkes hoidis. Enne seda sai ta erinevaid süste oma ihuarstilt, kes valmistas segusid tapamaja jäätmete abil. Spekuleeritakse, et Hitleri kahvatumine viimastel sõjapäevadel tulenes võõrutusnähtudest, sest tarvitatavad ained olid otsa saanud.

Nii teatas üks ülemstaabiarste kahetsevalt: „Autojuhid võinuksid paljusid enamasti üleväsimusest põhjustatud avariiolukordi õigeaegselt pervitiinisarnase analeptikumi manustamisega vältida.” Metamfetamiin avariide vältimiseks? Proovige seda tänapäeval mõnele liikluspolitseinikule öelda.

Põhiline mõju, mis raamatul minule oli, on huvi ja jälestuse tekitamine Hitleri ihuarsti suhtes. Temast ei olnud ma varem midagi kuulnud. Teoses toodud faktid ärgitavad spekuleerima sõja, otsuste, põhjuste ja tagajärgede üle. Hästi oli näha autori isiklikku huvi ning tema seisukohta. Iga lugeja peaks siiski olema kriitiline ning ei tasu võtta ühe mehe seisukohta kristallselge tõe pähe. Kas tõesti toimusid tähtsad otsused narkootikumide mõju all ning just seetõttu õnnestusid Saksa väed välksõjas ja Hitler tegi lauslolle otsuseid, mis lõpuks nad kaotuseni viisid? Absoluutselt kõike, mis sõjas toimus, ikka ainult narkootikumidega põhjendada ei saa. Lisaks ei ole see kindlasti esimene ega viimane kord, kui sõjas narkootikume kasutatakse või üldse kuskil meelemürke. Huvitav oleks olnud võrdlus Kolmanda Reichi ja teiste riikide sõdurite narkootikumide tarvitamise vahel. Loodetavasti teostab autor või keegi teine tulevikus ka sellise uurimuse. Päris tõde me ei saagi kunagi teada ja jääbki üle ainult arutleda, nagu autor on seda teinud. Üks populaarne teooria väidab, et Hitleri enesetapp oli lavastatud ning ta ise põgenes Argentiinasse. Selles teoses toodud info põhjal ma seda väga ei usu. Patsient A on igal juhul huvitav isik, kes on juba üle poole sajandi surnud, kuid teda uuritakse ikka veel ning käiakse välja uusi teooriaid, üks hullem kui teine. Ma kahtlen, et ajalugu selle mehe kunagi unustaks.


Narkootikumid võisid olla üheks teguriks, aga natsid saatsid oma õudusi korda siiski ise ja oleks nii käitunud kas meelemürkideta. Hitleril olid oma tõekspidamised juba ammu enne narkootikumide tarvitamist ja tema tegusid ei saa välja vabandada metamfetamiini, kokaiini ja opiaatide kasutamisega. Nende kasutamine siiski aitas tal oma ideedega lõpuni välja minna. Süüd ei saa ühegi aine kaela veeretada, nagu ka alkoholiuimas teod ei vabasta vastutusest. 

Lugemist lihtsustas läbitud looduslike ühendite keemia kursus, kus viimaseks teemaks olid just alkaloidid. Nii sain võrrelda enda teadmisi tuntud narkootikumidest raamatus toodud infoga. Keemiaharidusega inimesena sain eriti õõvastavalt aru, mis kahtlaseid aineid Morell teistele sisse süstis ning neid katsejänestena kasutas. 

Norman Ohler on pärit Saksamaalt ning tal on ajakirjanikuharidus. Mees jõudis natside ja narkootikumite suhteni, kui ta sõbrad leidsid pervitiinitablette. Üks neist proovis ja sai tekinud efekti tõttu aru, et tegu on narkootikumidega. Sõja ajal olid need kasutusel ergutina, mis aitas võita väsimust ja Ohlerit hakkas teema huvitama. Ta leidis ühe sõjaajaloolase, kes oli kirjutanud sõjaväest ning narkootikumidest artikli ning sealt edasi hakkas infot aina kogunema. Eesti Päevalehes on ilmunud intervjuu autoriga.

"Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" oli haarav spekulatsioon, mida soovitan ajaloohuvilistele. Lugeda võiva teisedki, sest teos ei ole kuiv faktide lugemine, vaid ladus ja huvitav. Mulle meeldis, millise ülevaate andis teos narkootikumide kasutamisest Kolmandas Reichis. Palju tuli üllatusena, eriti hooletus, kuidas aineid manustati.


Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide