Veel üks raamat, mis mulle HeadRead festivalil silma jäi, oli soomlanna Sirpa Kähkönen kirjutatud ajalooline romaan "Graniitmees". Mind paelus väga katkend tagakaanel. Ma ei olnud varem kuulnud noortest, kes oleks Nõukogude Liitu pagenud, ikka vastupidi. Nii võtsingi huviga teose kätte, et saada teada, mis neist sai.

1922-1937, Petrograd/Leningrad, Skatški. Kaks soome noort sõidavad suuskadega verivärskesse Nõukogude Liitu, lootes seal uut ja paremat elu. Koos kodumaaga hüljatakse ka endised nimed. Klara oma mehega pole sugugi ainsad, nad leiavad saatusekaaslasi Petrogradist veelgi. Moodustub iseäralik sõpruskond, kust leiab nii tsirkusestaare kui ka ärimehi. Elutingimused on küll kasinad, kuid esialgu on tore, sest noored tunnevad end kasulikuna. Nad aitavad levitada sotsialismi vaimu maapiirkondades. Klara südameasjaks saavad tänavalapsed, keda ta igati aidata püüab. Ajaga naine aga kuhtub ning üha selgemaks saab, et sotsialismist ei saa utoopiat. Kõige kiiremini saavad sellest aru sõjaväega liitunud soomlased, aga hiljem teisedki, sest Lenini surma järel saavad neist soovimatud isikud.

Kui aus olla, siis see maaliline suusatamise kirjeldus jäigi raamatu positiivseimaks osaks. Sisu oli hall ja rõõmutu ning isegi kirev tegelaste sõpruskond ei suutnud sellesse eriti värvi tuua. Pigem ajas nende rohkus mind segadusse, seda eriti tänu vene nimedele. Kerge ei olnud ka tegelastel, kui Petrogradist sai Leningrad ning kõik tänavad nimesid vahetasd. Sündmustik jäi siiski mulle kaugeks ning tundsin, et ma ei tunne piisavalt tausta, et kõigest aru saada. Siiski ma ei kahetse, et teda lugesin, sest see avas mulle uue vaatenurga. 

Sirpa Kähkonen on pärit Soome järviselt alalt Kuopio väikelinnast. Just sellest piirkonnast on ta kirjutanud romaanide sarja, mida küll kahjuks veel eesti keelde tõlgitud pole, kuid kodumaal on see talle aga tuntust toonud. Romaanide kirjutamisel on krjanik teinud palju eeltööd, et luua ajastutruu õhkkond. Romaani "Graniitmees" valmistus ta koguni 10 aastat, et mitte eksida. Nõukogude Liitu rännanud noorte lugu on seotud Sirpa perekonnaga. Veel huvitavat autori kohta leiab intervjuust Postimehes.

"Graniitmees" oli küll kirjutatud huvitaval teemal ning minu jaoks uudse nurga alt, kuid jäi mulle kaugeks ning kohati arusaamatuks.