XXVIII ehk leedulanna tee Siberisse

11:54

Eelmisel aastal jäi mulle silma raamatupoodides võileivahinna eest pakutav debüütromaan "Hallaaegade algus", autor Ruta Sepetys. Raamatu keskmine hinne küündib goodreadsis üle nelja tähekese, mis tavaliselt annab märku väga heast teosest. Kirjutades blogipostitust avastasin, et saan selle raamatu ka väljakutsesse paigutada, sest sel aastal on tulemas film! Vähemalt IMDb pakub hetkel ekraniseeringu ilmumisaastaks 2017. Samas, eelmisel aastal läks mul sama väljakutseteemaga nihu, sest film "Ring" lükati edasi. Loodame, et sel korral nii ei lähe. Ma ei olnud filmist varem kuulnud, sest selle pealkiri muudeti raamatu omast erinevaks, kuna filmimaailmas on hallidel varjunditel juba teine roll. Uueks nimeks sai "Ashes in the Snow", mis on minu arvates üsna mittemidagiütlev.

1941, Leedu. Hoolimata põgenemiseks tehtud ettevalmistustest, tungivad Lina koju Nõukogude ametnikud ning arreteerivad tüdruku, ta väikevenna ning ema. Isa ei tulnud eelmisel õhtul koju ning pere ei tea mehe saatusest midagi. Nad surutakse kolmekesi kitsasse rongivagunisse, kus ootab ees juba peaaegu 50 hinge, kes kõik on kulutatud vaenulikeks. Inimesed on pärit erinevatest ühiskonna klassidest, nende seas leidub nii vanureid kui ka vastsündinuid. Pärast mitut kuud rööbastel jõutakse sunnitöölaagrisse, kus küüditatud peavad päev läbi rassima ning kui nad mõtlevad, et olukord ei saa hullemaks minna, siis saadetakse nad ümberasumisele polaarpiiri taha. Nõukogude liidus ei julgenud keegi oma lugu valju häälega jagada, kuid mitmed peitsid selle kuhugi, näiteks kunsti. 15-aastane Lina dokumenteerib oma pere reisi Siberisse joonistustesse ning kirjadesse ning matab purgiga maha, lootes, et keegi kunagi selle avastab ja maailm kuuleb tõde.


Tegelased on uskumatult tugevad, eriti Lina ema, kes üritas iga hinna eest oma väiksekesi kaitsta. Lapsed on sunnitud lapsepõlve seljataha jätma ning kohanema uue eluga, kus tuleb ellujäämise nimel teha ränkrasket tööd. Lisaks ellujäämisele on oluline säilitada usku inimkonda ja headusesse. Ka raamatu originaalpealkiri ("Between the Shades of Gray") vihjab, et hallide varjude vahel on mõrad, kust paistab lootus, armastus, headus. Raamat näitab hästi, kuidas väikesed asjad, nagu aluspesuse susatud peet, karmid tingimused talutavamaks muutsid. Kõige põnevam ja uudsem oli lugeda tingimustest polaarpiiri taga, sest sellest ei olnud ma varem kuulnud. Muidugi olin kursis Siberisse küüditamistega, aga ma ei teadnud, millised olud seal ikka tegelikult olid. Kujutasin vangilaagreid ette teisiti, näiteks esimeses laagris elasid leedukad kohalike majades, mis tagantjärgi ei tundugi nii hull, sest katus oli ju pea kohal. Tõelised õudused algasid alles teises laagris, kus elamu oli vaja endale ise ehitada, otsides ehitusmaterjali kohast, kus puitu sai vaid merest ja karm talv oli ukse taga ootamas.

Raamatust ei leia palju tegevust: vastuhakku, põgenemist, suuri tundeid, vaid see rusub oma realistlike olustikukirjeldustega, tegelaste heitlustega ellujäämise nimel: kannatused rongisõidul, kannatused esimeses sunnitöölaagris, kannatused teises sunnitöölaagris. Ruta Sepetys on teinud põhjaliku eeltöö, mitmeid seiku on keegi päriselt kogenud ning ellu jäänud, et oma lugu edasi rääkida. Seda ei peaks lugema kui pelgalt ilukirjandust. "Hallaaegade algus" õpetab lugu pidama pisiasjadest ning räägib olulise loo minevikust, mis ei tohiks unustuse hõlma vajuda. Sõjast ja sellele järgnenud aastatest on igal rahval omad jutud, mis on nii erinevad, aga samas väga sarnased. Mulle meenuvad näiteks A. Doerr "Kõik see nähtamatu valgus", A. Šlepikas "Minu nimi on Maryte", A. Viirlaid "Ristideta hauad".


Ruta Sepetys hakkas lugu kirjutama, kui sai Leedus sugulasi külastades teada, et nad olid ära põletanud kõik pildid tema Nõukogude Liidu eest Ameerikasse pagenud vanavanematest. Fotod põgenikega oleks tõestanud nende sugulust ning hirm küüditamise ees oli suur. Raamatut kirjutades reisis autor mitu korda Leetu ning rääkis seal Siberis ellu jäänutega, kelle lugudest said Lina omad. Naine veetis inspiratsiooni kogudes aega nii mahajäetud rongivagunis, mida oli vangide vedamiseks kasutatud, kui ka nõukogude vanglas. Ruta Sepetys soovib, et iga lugeja küsiks endalt: "Kas mina oleksin ellu jäänud?" Olles oma mugava eluga harjunud, arvan, et ma ei oleks vastu pidanud, arktilist külma üll mitte. 

Huvitav oli küüditamisest lugeda välisleeduka vaatenurgast. Tema vanavanemad pääsesid õuduste eest üle ookeani, kuid ometi on teema lapselapsele nii oluliselt hinge läinud, et ta tohutu eeltöö põhjal sellest romaani kirjutas. "Between the Shades of Gray" on Ameerika Ühendriikides hästi vastu võetud ning lugejad imestavad, kuidas nad kunagi ajalootunnis pole kuulnud, et Stalini hingel 20 miljoni inimese mõrv on. See-eest Eestis pole raamat üldse tuntud, juba odav hind, mille eest ma ta sain, näitab, et müük ei lähe. Meil on liiga palju samalaadseid romaane ning pigem loetakse enda rahva kannatustest kui leedukatest. Siiski võiks ka teiste balti rahvaste lugusid lugeda, end nendega rohkem samastada. "Hallaaegade algus" võiks kuuluda ka koolikirjanduse sekka, et tekiks rohkem ühtekuuluvust lätlaste ja leedulastega. 

Soovitan romaani lugeda soojas voodis, teki sisse keritult, aurav tass kõrval, kaitseks külma vastu, mis raamatust naha vahele poeb. Raamat ei ole niivõrd teguderohke kui emotsioonirohke ning loetud katsumused jäävad mitmeks päevaks hinge. 

PS Seekord on raamatupildid tehtud Pärnu vangla õue peal.

You Might Also Like

3 kommentaari

  1. Selle romaani pealkirjaga on toimunud huvitavad muundused. Eesti keeles ei ole see ju Hallaegade algus, nagu kirjutad. Vaata kaanepilti - see on Hallaaegade algus. Hallad ehk hallaajad. Halli varjunditega ei ole siin midagi tegemist, sest:
    hall : halla : halla 'veeaurust tekkinud ebaühtlane jääkristallide kiht maapinnal, taimedel ja esemetel;
    kerge hommikukülm,
    öökülm,
    härmatis.
    Inglise keeles on millegipärast jah seostatud halli värvi varjunditega, võib-olla sellepärast, et umbes sama pealkirjaga bestselleri tuules paremini müüks. Samas on sakslased ja muud rahvad tõlkinud hoopis teiste pealkirjadega. Leedu keelt ma kahjuks ei oska, seetõttu ei tea ka esialgset pealkirja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh veale tähelepanu juhtimast, väga huvitav, et ma ise tähele ei pannud, et raamatul hoopis teine pealkiri on. Parandan ära.
      Muide, raamat ei ole ilmunudki originaalis leedu keeles, vaid inglise keeles, sest autor on küll leedu päritolu, kuid leedu keelt ei oska. Originaalis on raamatu pealkiri "Between the shades of gray" ehk siis hallide varjundite vahel, mis sarnaneb küll teise populaarse raamatu pealkirjale. Kirjutasin siin postituseski, et sellega tahab autor vihjata, et hallide varjude vahelt paistavad helgemad kiired, mitte üritada paremini müüa. Vaatasin videot, kus autor raamatut tutvustab ning sealtki kõlasid läbi teiste maade tõlked ning ükski neist polnud otse. Nõustun sinuga, et selle raamatu pealkirjade lugu on väga huvitav.

      Delete
    2. Veel väike huvitav fakt, et nii "Between the Shades of Gray" kui ka "Fifty Shades of Gray" ilmusid 2011. aastal.

      Delete

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide