II ehk 1 2 3

18:25

Julie Buxbaum "Ütle mulle kolme asja" oli parajalt nunnu esimese armastuse lugu, mis aitas veidi toibuda Victoria Bergmani sarja šokeerivusest. 


Jessie ema on surnud ning ta isa on leidnud uue naise. Nad kolivad Chicagost Californiasse ning tüdrukut ootab uus elu: uus pere, uus kool, kasuema ja -vend. Uued sõbrad on aga rasked tulema, kui kallis rikkkurite erakoolis, kuhu ta suunatakse, on kõik ülejäänud üksteist juba viiendast eluaastast peale tundnud. Jessie igatseb oma vana elu Chicagos, oma parimat sõbrannat Scarlettit ja kõige rohkem muidugi oma ema. California elu teeb vähegi talutavaks vaid anonüümne kirjasõber Keegi/Eikeegi. Kui too tüdrukule esmakordselt kirjutab, peab Jessie seda järjekordseks tema suunal tehtavaks nõmedaks naljaks. Aja möödudes hakkab neiule siiski koitma, et kirjutajal on siirad kavatsused ning noored hakkavad igapäevaselt suhtlema. Tüdruk toetub tundmatule üha enam ning tahaks väga temaga ka näost-näkku kohtuda.

Ainuke negatiivne joon raamatus oli stereotüüpilisus: peategelane kolib uude kohta ning kõik, mis saab vähegi valesti minna, läheb nii. Ühesõnaga draamat oli sutsu liiga palju. Üldse, naljakas oli lugeda ühe teismelise väikestest probleemidest, kui ta elas luksusmajas, käis erakoolis. Kontrast eelmise loetud raamatu probleemidega oli üüratu, aga just sellepärast ma midagi kergemat kätte võtsin.

Raamatu tegid nauditavaks vahvad kutid, kellega Jessie kokku puutus ning kes tüdruku kohe omaks võtsid, vastupidiselt tüdrukutele. Kust mujalt kui raamatust võiks leida noormehe, kes öösel magamise asemel raamatuid loeb ja luuletusi pähe õpib? Jessie töö raamatupoes tundus ka unistuste töökohana. Üleüldse selle raamatu roosamanna oli täpselt minu tassike teed. Eriti nummi oli veel selle teose raamatupaar, kellele kogu hingest kaasa elasin. Sooviksin nüüd ühte eriti toredat järge, kus oleks vähem draamat ja rohkem armastust. 

Mulle meeldis, et lugu ei olnud edasi antud ainult internetivestlustega, vaid domineerivad olid siiski jutustavad peatükid. Jessie ja Keegi/Eikeegi arutasid, et kirjutades on end lihtsam väljendada, kui sõnadega. Sellega olen täiesti päri ning suutsin Jessiega end veel mitmes kohas samastada, kus olin täpselt samu tundeid tundnud.

(1) ma ei tahtnud, et see lugu lõppeks, sest see oli nii armas raamat,
(2) mulle ei meeldinud etteaimatavus,
(3) soovitan nii süngeteks talveõhtuteks kui ka päikeselisteks suvepäevadeks!

Ühesõnaga ma täiega nautisin selle raamatu lugemist, võtsin ta kätte ja tegin enne lõpetamist vaid ühe lühikese pausi, et korisevat kõhtu täita. Samas oli ta stereotüüpe täis noortekas ning maailmamuutvaks seda lugemist nimetada ei saa. Selliseid raamatuid on kindlasti ka vaja! Viivad igavast argielust (või süngetest krimkadest) eemale! 

Aitäh raamatu eest, Päikese Kirjastus!

You Might Also Like

2 kommentaari

  1. Mulle ka see raamat väga meeldis. Nagu sa isegi mainisid, siis ei midagi maailmamuutvat, aga lihtne ja nunnu armastuslugu :)

    ReplyDelete

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide