XLII, XLIII ja XLIV ehk sõdivad inglid, magavad kuningad ja teismelised pariisis

15:53

Sattusin taas ühte oma lemmikpaika - Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonda Liivalaia tänaval. Muidugi ei suutnud ma sealt ära tulla ilma SEITSET raamatut laenutamata. Mõnda neist olen tükk aega oodanud, teised jäid riiulis esmakordselt silma. Eelkõige maiustasin seekord noortekirjandusega ning palju mul nende raamatute kohta öelda pole, niisiis peavad kolm tükki seekord üht postitust jagama.

Susan Ee fantaasiaromaan "End of Days" on sarja "Penryn and the End of Days" kolmas ning ühtlasi viimane osa. Lõpp hea, kõik hea, võiks öelda, aga kahjuks jäi see triloogia nõrgimaks lüliks. Esimene osa seadis lati kõrgemale, aga lõpuks jäi alles ikka kõike võitev armastus, nagu igas teises noortekas. Romaanisari ei lõppenud meeldejääva pauguga, nagu mulle meeldib, vaid lihtsalt hääbus vaikselt kuhugi roosamannavahtu.

Sari keskendub teismelisele tüdrukule nimega Penryn, kes üritab hakkama saada kaoses, mis maad on haaranud. Nimelt on siia saabunud inglid, kes maailmalõpu aimduses hävitavad ja rüüstavad. Inimkond on põrmu varisenud, valitseb hirm ja äng. Selle kõige keskel peab Penryn elus hoidma ka oma seniilset ema ja invaliidist väikest õde. Ühel ööl ta õde röövitakse ning neiu sõlmib kahtlase liidu vaenlasega - ingliga, kellelt võeti tiivad ning heideti teiste seast välja.

"End of Days" jätkub sealt, kus teine osa pooleli jäi, otsitakse abi Penryni õele ning inglist kaaslasele Raffele. Neiu seiklustega pole kaugeltki veel kõik: ta suundub muuhulgas otseses mõttes põrgusse, et sealt paar langenud inglit päästa. See oli ka raamatu põnevaim osa, lõpplahing oli selle kõrval juba üsna mage, fantaasiavaesem. Üldse meeldis mulle sarja juures kõige rohkem Penryni ema ja inglimõõk, mille tüdruk ristis kui Pooky Bear.

Soovitan YA  urban fantasy austajatele ning ei kahetse, et ise käsile võtsin. Enne mulle inglid ei meeldinud, nüüd pole nende vastu midagi.
"Blue Lily, Lily Blue" on samuti sarja kolmas osa, aga sedapuhku mitte viimane. "Cabeswateri kroonikad" on ühe mu lemmikautori, kelleks on siis Maggie Stiefvater, sari, mille viimane osa ilmus alles sellel nädalal. Kahjuks pean seda ilmselt raamatukogus terve igaviku ootama.

Esimesed kaks osa sellest sarjast on ilmunud juba ka eesti keeles "Kaarnapoisid" ja "Unenäovargad", kuid ilmselt saab sellest järgmine sari, mis poolikult tõlgitud. Lugesin just, et huvi väike ja kolmandat osa pole enam plaanis avaldada, millest on väga kahju, sest see on nii-nii põnev.

"Cabeswateri kroonikad" on sari viiest teismelisest, kes otsivad iidset Walesi kuningat Glendowerit. Müüt pajatab, et tema leidja ning ärataja saab tasuks ühe soovi. Gansey on tema jälil olnud juba seitse aastat, alates päevast, kui ta herilase tõttu suri ning kuningas ta päästis, öeldes, et tema asemel sureb keegi teine, kes seda ei oleks pidanud. Otsingud on poisi toonud Henrietta linnakesse, mida läbib jõujoon. Selgeltnägijad tunnevad seda laibateena, mille abil nad saavad öelda, kes lähikonnas aasta jooksul sureb. Blue on tüdruk selgeltnägijate peres, kellel endal võimeid pole, kuid temast on palju abi Gansey otsinguil. Lisaks on abiks veel 3 kaarnapoissi: Ronan, Adam ja Noah, kel igaühel omad saladused.

Eelviimases osas on teismelised muidugi Glendoweri leidmisele lähedamal kui eales varem, kuid nende teel on taas uued takistused: Blue ema on juba pikemat aega kadunud, linna on ilmunud uued kujud, kes jõujoontest huvituvad ja see pole muidugi veel kõik. Lahti hargneb üha rohkem saladusi, nii Glendoweri kui ka tema otsijate endi kohta. Teistest veidi rohkem on keskendutud Adami hingeelule. 

Esimesed kaks osa meeldisid veidi rohkem, aga kindlasti üks mu viimase aja lemmiksarju. Tahaks juba neljandat osa lugeda.
Soovitan!
"Anna and the French Kiss" on ideaalne lugemine neile noortele tüdrukutele, kellele meeldivad õnnelikud lõpud. Poistele ei soovita. 

Anna isa, soovides tüdrukule parimat, saadab ta viimaseks kooliaastaks erakooli Pariisis. Tüdruk ei ole sellest eriti vaimustunud, kuna kogu ta elu on Atlantas: armas väikevend, vinge parim sõbranna, nunnu meessoost kaastöötaja. Mis kõige hullem - Anna ei oska sõnagi prantsuse keelt! Kool, kuhu ta saadetakse on aga ameeriklastele mõeldud ning vähemalt klassikaaslastega suhtlemisel neiul probleeme ei teki, küll aga koolikohvikust söögi tellimisega. Vastumeelsus Pariisi vastu hajub kiiresti, seda uute sõprade ning eriti tänu ühele kelmikale noormehele Étienne St. Clair'ile, kellel kahjuks juba tüdruksõber olemas. 

Eelmisel aastal lugesin selle järge "Lola and the Boy Next Door" ning mõlemad võib lugeda klassikalisteks noortekateks, kus juba esimese paari peatüki lõpuks selge on, milline õnnelik lõpp tuleb. Mulle meeldivad küll rohkem müstika ettearvamatustega raamatud, kuid vahelduseks on tore selliseid ka lugeda. Selle raamatu juures oli boonuseks Anna kultuurišokk nii Atlantast Pariisi kui ka tagasi Pariisist Atlantasse lendamisel. Küll ei jaksanud ta ära imestada kui palju maitsvamad on prantsuse toidud ega kui hullud on ameerika ummikud.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide