XXXV ehk midagi ulmesõpradele

12:56

"Lilled Algernonile" on 1976. aastal ilmunud ulmejuttude kogumik, mis tutvustas eesti lugejale anglo-ameerika kirjanike teoseid. Kokku on raamatus 15 novelli üheteistkümnelt autorilt. Lood on kõik väga erinevad ning katavad laia teemade spektri. Lugeja kohtab tänapäeva toodud neandertaallast, üliintelligentset hiirt, orjameelseid masinaid ja mitmeid teisi värvikaid tegelasi. Paljud vaatluse alla võetud probleemid on aktuaalsed praegugi. Kas kosmoses on intelligentset elu? Millised paradoksid kaasnevad ajas rändamisega? Kui palju peaks inimene toetuma masinatele? Need on vaid mõned küsimustest, millele kirjanikud vastust on püüdnud anda.

Alustasin sellega juba eelmisel aastal, kuid kui lühemad lood läbi said, siis jäi ta riiulisse seisma, kuni nüüd uuesti käsile võtsin. Ei oskagi öelda, milline novell mulle kõige rohkem meeldis, muigamapanevaid oli mitu, samuti ka neid, mis sügavamalt juurdlema ajendasid. Tooksin siiski välja mõnusa puändiga lood: I. Asimov "Masin, mis sõja võitis", B. Aldiss "Kes suudab asendada inimest?", "Tont nr. 5". Teistes lugudes meeldisid erinevad utoopiad-düstoopiad ning isegi see, et rohkem oli kurbi kui õnnelikke lõppe, kuna need mõjuvad alati rohkem.

Pole paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.
Kogumikule on suureks lisandväärtuseks A. Raitviiri kirjutatud järelsõna, mis selle hästi kokku võtab. Tahaksin pool sellest on postitusse ümber kirjutada, kuid hoian end tagasi ja piirdun siiski vaid mõne tsitaadiga.

Inimene peab jääma inimeseks, inimene peab olema inimlik, see motiiv läbib enamikku käesoleva valimiku jutustusi.

Fantaasiad, mis eemaldavad sündmustiku meist ruumis või ajas, vabastavad kirjaniku olustikuahelatest ja võimaldavad äärmuseni teravdada kõige erutavamaid päevaprobleeme. Reaalsed elunähtused saavad uudse valgustuse, neid esitatakse ootamatutes proportsioonides või ebatavalistest rakurssidest nähtuina.

Kokkuvõttes sobib "Lilled Algernonile" väga hästi lugejale esmakordseks tutvuseks teadusliku ulmega (science fiction). Novelle lugedes saab kohe aru, kas selline temaatika ja žanr meeldib või mitte. Mulle igatahes meeldis väga ning goodreadsis hindasin seda maksimumpallidega.

Sel õnnelikul maal on väga vähe kuritegevust. Kui seda siiski juhtub, tabatakse kurjategija varsti politseikorpuse poolt; teda aga ei pooda üles ega saadeta isegi pagendusse. Selle asemel ravitakse ta vaim terveks soovist rikkuda ükskõik millist seadust. Ta pöördub tagasi koju eriti austatud kodanikuna, sest kõik teavad, et nüüdsest peale on ta täiesti usaldatav.

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND