DLX ehk detsembri viietärni raamatud

15:40


("The Secret Life of Bees")

2008

Sue Monk Kidd

See on raamat rassismist, saatusest, elust, surmast, kannatustest, andestamisest, meest ja mesilastest.


Tegevus toimub 1964. aastal Ameerikas lõunaosariikides. Selle ajastu raamatud mulle üldiselt meeldivad, andes paraja annuse võõrast maast ning kultuurist. Lily on 4-aastasena emast ilma jäänud ning elab koos isaga, kes teda ei armasta. Kui nende tumedanahaline majapidajanna seadusega õnnetul kombel pahuksisse satub, põgeneb neiu koos temaga ning satub elama kärtsroosasse majja kolme õe juurde, kes samuti värvilised on. Sel ajal mõistavad aga kõik mustanahaliste keskel elavat valget tüdrukut hukka ning Lily hakkab tasapisi märkama, kui ebaõiglane on maailm.


Ohtlikud, taipasin ma, ongi need asjad, millega sa ära harjud.


Algusest lõpuni nauditav lugemine, sest tõlge on väga ladus ning autor ise on väga nauditavalt kirjutanud. Raamat ei veninud minu jaoks kordagi, samuti ei jäänud ühed ning samad tegevused liialt edasi-tagasi ketrama.

Mõnevõrra meenutas see ka John Green'i romaani "Looking for Alaska", mis eile õhtul lõpetasin. Mõlemas on loo keskmes teismeline tütarlaps, kes end ema surmas süüdistab, aga "Mesilaste salajane elu" sisaldas kõike seda, mis teises teoses minu jaoks vajaka jäi. Kuigi järjest on mitu tõsist ning kurb sündmust, siis jookseb romaanis läbi sügav elurõõm ning -tahe.


... mõned asjad ei olegi nii olulised... Aga kellegi südant rõõmustada - vaat see on oluline... Kogu inimese häda on selles... et nad teavad, mis on oluline, aga nad ei vali seda.


Lily oli väga nauditav kangelanna, kes nägi maailma nagu üks 14-aastane neiu seda nägema peaks. Tema elu polnud siiani sugugi hästi läinud, ometi leidis ta endas kihu edasi võidelda ning ebaõigluse ahelad endalt viimseni maha raputada. Mulle meeldisid ka kõik tumedanahalised tegelased oma väikeste kiiksudega: kes ei tahtnud abielluda, kes jättis prussakatele küpsisepurust radasid. Igaühel oli oma lugu jutustada ning mina lugesin neid kõiki huviga.


(Into Thin Air)
2000

Jon Krakauer

Jon Krakauer, ajakirjanik ning raamatu autor, jõudis 1996. aasta kevadel Everesti tippu ning tuli elusalt ka tagasi, et oma kogemusest artikkel ning hiljem ka raamat kirjutada. Samal aastal hukkus mäel 12 inimest, nende seas ka mitmed Krakaueri ekspeditsiooni kaaslased. PTSD all kannatades on mees kõik toimunu kirja pannud, üritades analüüsida, miks just nii läks.

Everesti on nimetatud ka kolmandaks pooluseks, sest kui põhi ja lõuna said vallutatud, polnud veel ükski inimene maailma kõrgeimasse punkti jõudnud. Esmakordselt oli inimene mäe tipud alles 1953. aastal. Tänapäevani on ülal käimine vaimselt ning füüsiliselt väga raskeks katsumuseks. Keha kliimaga harjumiseks kulub ligi kaks kuud, aga ikka on võimalus aju- või kopsuturseks või mõneks muuks ettearvamatuks ohuks. 8000m kõrgusel hakkab surmatsoon, kus inimkeha hõreda õhu tõttu sõna otseses mõttes surema hakkab. Raske osa ei ole tippu jõudmine vaid elusana tagasi jõudmine. Enamik ronijaist kasutab lisahapniku balloone, aga alati ei piisa ka sellest. 

Jutustuse käigus saame täpselt teada, kuidas Krakauer end mäel tundis. Ka tema kannatas hapnikupuuduse käes ning nägi hallutsinatsioone. Ometi õnnestus mehel pääseda ilma kahjustusteta, sest oli üks esimesi 10. mai päeval tippu jõudnutest ning alustas kohe tagasiteed, pääsedes pärastlõunal saabunud tormist pea täielikult. Lugeja ette on toodud kõik faktid, pisiasjad mis läksid valesti ning kuhjudes põhjustasidki katastroofi, mis mitmeid inimelusid nõudis. Paralleele võib tõmmata Amundseni ning Scotti lõunapooluse vallutamisega, sest ka seal mängisid väikesed detailid rolli, kumb mees saavutas edu ja kes hukkus.

Mul oli kindel kavatsus see raamat enne Everesti filmi vaatamist läbi lugeda ning tagantjärgi tundub hea otsusena. Ekraniseeringut vaadates tundus mulle, et inimesi, nende tegusid ning tagajärgi oleks vastasel juhul raske hoomata olnud. 

Kõige õudsem kogu loo juures on minu meelest see, mida raamatus mainitigi, et surmatsoonis hätta jäädes võid sa sama hästi ka Kuul olla, sest abi saamine on väga raske ning kui hukkud jäädki sinna. Everestil on täna üle 200 surnukeha, olles ronijatele ühtlasi nii hoiatuseks kui ka teemärgiks. Autor ise on öelnud, et kahetseb mäe tipus käimist ning kui saaks minevikku muuta, siis oleks pakkumisele ei öelnud. 

Minu jaoks oli see igati huvitav lugemine sellise katastroofi tagamaadest. Soovitan kõigile, kellele teema tundub huvitav, eriti kui film nähtud ning janunete lisainfo järele.
(The Alchemist)
2012

Paulo Bacigalupi

Lugu on lühike ning tundub muinasloona, kuid paralleele tegeliku eluga on võimalik tõmmata lõputult. Lugeja ees rullub lahti maailm, kus on olemas maagia, aga selle kasutamisel on üks konks - iga kord kui keegi midagi loitsib, siis tärkab kuskil okasväät, mis vaikselt kõike enda alla võtab. Suured maalapid on juba hävinud, linnad alla neelatud, kuid taimega võitlemise vastu pole leitud muud abinõud, kui võlukunsti ära keelamine. 

Mis on aga inimloomuses? Keelust üle astumine. 

Üks väike loits siin või seal ei tee ju paha. Samamoodi nagu vabandatakse end välja väikestest valedest, tegutsetakse ka oma võlujõuga, mida varasemalt on ju aastaid kasutatud. Ei saa ju nii, et üks hetk lihtsalt lõpetan. Näiteks, kui on vaja tütar surmavast haigusest päästa, mis see väike maagia ja üks okasväät juures siis ikka on.

Valitsus on samuti väädikasvu vastu võimetu. Kui üks alkeemik järsku lahenduse nende jalge ette toob, siis selgub, kas nad üldse tahavad surmavast taimest lahti saada.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide