Minu lühike 3-päevane reis alagas pühapäeva hommikul. Sloveeniasse sõitsime charteriga ehk Estonian Airi lennuk lendas Tallinnast otse Maribori, mingeid ümberistumisi ei olnud. Miks just Maribor? Loomulikult seetõttu, et seal oli teisipäeval koondisemäng, aga sellest hiljem pikemalt.

Kohale jõudes läksime kõigepealt linna peale jalutama, sest hotellitubadesse sai sisse alles kella kahest. Kesklinna saamiseks tuli jalutada ühe kvartali võrra ja siis suurem tee ületada. Läbi sai ka maa alt, kuhu oli vahva tänavakunst tehtud. Trepi külgedel olid puujuured ja kivid, all tunnelis sai imetleda Maribori vappi.

Muide, Maribor oli 2012 aastal Euroopa kultuuripealinn ja sellest andsid linnas igal nurgal teada erinevad märgid: autahvlid, -sambad, graffiti, kleepsud jne. Neil oli ühe ringristmiku keskele ehitatud purskkaev, kus teiste kultuuripealinnade nimed reas olid, muidugi ka Tallinn! Seda nägime muidugi öösel jalutades, kui kaamerat kaasas polnud, et pilti teha. Purskkaev ise oli ka vahva, vahetas värve.

Pühapäeval ringi jalutades tundus, nagu elu polekski, väljakud olid tühjad poed-ärid suletud. Kella kolme-viie vahel sadas padukat ja raske oli leida, kuhu peitu pugeda. Lõpuks avastasime ühe jäätisepoekese, kus pool tunnikest istusime.

Edasi liikusime linna ühele peaväljakule, kus oli raekojahoone (valge torniga) ja Katku sammas (Plague Column).  Imetlesime vanu maju ja seejärel suundusime lõunastama. Mitmed söögikohad olid kinni, nagu enne sai mainitud, leidsime ühe kiirtoidu koha, mis pakkus mehhikopärast toitu. Võtsime emaga mõlemad tacod, mis olid sarnased täidetud pannkookidele, tortillalehe sisse olid keeratud salat kaste ja hakk(kana)liha. Tervislik see ilmselgelt polnud, aga kõht sai täis. Kell hakkas kahele lähenema ja suundusime tagasi hotelli.

Ülemisel pildil on näha aknast avanev vaade ja alumisel on siis tuba ise. Hotell oli 4 tärniga, nimeks Best Western Plus Hotel Piramida. Asukoht oli tal super, kesklinn asus tõsiselt lühikese jalutuskäigu kaugusel, mistõttu päevane vihmasahmakas polnud väga probleemiks, saime vihmavarju hotellist tuua, oma joogivarusid täiendamas käia jne. Toas oli kõik vajalik olemas, ainult voodi oli veidi kõvavõitu. Hommikusöögil oli muidugi rikkalik valik, päeval läks ikka tükk aega, enne kui kõht tühjaks läks.

Kui vihm üle läks, siis me asusime mööda jõekallast jalutama. Kõndisime umbes 2 km kaugusele, nägime palju sildu ja imeilusaid vaateid. Tee ääres olid infotahvlid, kust sai lugeda eelmise sajandi alguses-keskel toimunud parvetamisest. Nimelt veeti mööda Dravat palke.

 See siin on jalakäijate sild, mis asub väga ajaloolisel kohal. Infotahvlilt saime teada, et samas paigas on olnud 4-5 silda, mille kas jõgi on tõustes kaasa kandnud või mis sõjas õhku on lastud, ja siis jälle uuesti ehitatud.

Mööda kallast läks jalakäijate rada, ühel pool Drava, teisel pool majad ja aiad. Enamikel aedadel oli okastraat peal, ei tea, kes seal üle aia ronimas käib. Kuna aiad asusid kallaku peal, siis suurem osa neist olid üsna täis kasvanud. Hoolitsetumad olid astmelisteks ehitatud.

Paadimeestel olid kallastel oma liiklusmärgid. Nuputasime välja, et see näitab ümberpöörde suunda. Edasi minnes tuli saar ja selle taga tamm, millest ma muidugi väga head pilti ei saanud, sest päike oli vastu. Saarel olid spordi- ja suvitusasutused, aga sel päeval oli ta kinni.

Jõe kaldal käimisel oli muidugi see miinus, et päike peegeldus täpselt silma. Need pildid on tehtud juba tagasiteel.

Jalakäijate silla juurde jõudes otsustasime teisele kaldale minna, et ilusaid punaseid katuseid pildistada. Nägime üht kohalikku rongijaama, muidugi ilusaid vaateid, kauneid hooneid ja öist Maribori.