DXXXVIII

04:14

ehk kuidas ma vabatahtlikuks käisin


Kes teab, kes mitte, aga 2.-9. juulini viibisin mina Remnikul laagris. Põhjuseid oli sinna minekul mitmeid, esiteks oli programm suures osas Harry Potteri teemaline ja ma olen 7-aastasest saadik võlumaailma sattuda.  Kui alles esimesed Potteri filmid tulid, siis Viljandis oli fännie kokkutulek ja ma siiamaani mäletan, kuidas emalt nuiasin, et tahan sinna minna. Minusugust väikest last aga üksi sinna ei lubatud ja nii jäigi minemata. Ema küll tunnistas, et ta kartis, et ühel päeval tuleb koju ja leiab laualt kirja, et ma nüüd läksin.
Teiseks, on mulle alati meeldinud suviti laagrites käia ja, kolmandaks, tundus vabatahtlikuks minek ise juba parajalt põneva väljakutsena. Ainuke asi, mis veidi nihu läks oli vahetuse toimumisaeg. Valisin enda meelest küll alguses hästi, aga tegelikult võtsin kõige ebasobivama aja.

Suurem osa meeskonnast sõitis Remnikule juba 1. juuli õhtuks, aga mina sain endale sellise tähtsa ameti nagu bussisaatja, mis tähendas seda, et leidsin end 2. juuli hommikul Linnahalli kõrvalt parklast. Käes oli mul pikk nimekiri Tallinna lastest, kes minu bussile pidid tulema ehk siis kõik v.a Lasnamäe ja Mustamäe omad. Kõik läks hästi ja lapsed said bussile, kahekordse kontrolli järel oli küll kolm ikka puudu, aga see pidavat loomulik olema. Veerandtunnise hilinemisega asusime teele. Ida-Virumaa teise otsa sõit oli pikk, kuid möödus üllatavalt rahulikult. Ainult ühel lapsel hakkas paha ja seda ka alles 20km enne kohale jõudmist. Selline äpardus juhtus aga ikka, et kilekotil, mille talle oksendamise jaoks andsin oli põhi auguline.

Vahetuses, kus ma käisin oli kokku peaaegu 200 last, kes jaotati kuute gruppi. Iga grupi peale oli kaks kasvatajat ja üks vabatahtlik. Mina töötasin siis suurte tüdrukutega (11-15. a), keda oli kokku 37.  Grupid jagati kolme maja vahel nii, et igasse jagus siis 2 tükki. Nagu Sigatüükas, oli majal nimi, see oli siis Andromeda. Lihtsuse mõttes kutsuti seda aga hoopis punaseks majaks. Koos suurte tüdrukutega olid meil ülemisel korrusel veel väikesed poisid. Teised majad olid Sirius ja Polaris.
Minu tuba asus alumisel korrusel kohe ukse juures. Uhke "Majavanem" sildiga ukse taga peitus tegelikult lausa kolm tuba. Üks neist oli vaba, aga mul oli vahva samuti vabatahtlikust toanaaber Kati. Meil oli kahe peale üks võti, aga selle mure lahendasime kiirelt, peites võtme toa lähedale ära. Muud tingimused olid mugavad: suur voodi, kapp (mida ma küll ei kasutanud), isiklik rõdu. Üks korruse kahest peeglist asus ka meie juures, teine oli kohe koridoris ukse taga. Toas oli küll kogu aeg veidi külm ning hämar. Magamiseks pidin pidžaamale veel oma nahkhiire-onesie peale tõmbama, et uni kiiremini tuleks. Tegelikult veetsin oma toas minimaalselt aega, palju toredam oli seltskonnas viibida. Kui parasjagu vaba aeg oli, siis istusin ka pigem koridoris diivanil.
Ilmaga meil vedas hullupööra. Esimesed päevad olid eriti päikeselised ja kuumad, vihmaseks osutusid ainult kaks viimast. Nii sai aasta esimene ujumine ka tehtud. Päeval lastega järve ääres käies sai ainult jalgupidi sees olla, kuid öösel, kui lapsed magasid, palusime teistel kasvatajatel meie omadel ka silm peal hoida ja silkasime randa. Oli äärmiselt selge ja ilus öö, järve kohal sillerdas täiskuu. Võrreldes päevaga oli vesi küll külmem, aga kannatas sees käia küll.
Teisel päeval sain mere ääres käimisest juba randid. Seisin jalgupidi vees, tähistasin piiri, kust lapsed kaugemale ei võinud minna. Selja ning õlad suutsin täitsa ära põletada ja seetõttu käisin järgmised päevad varrukatega pluusidega. Oi, kui valus oli riideid vahetada või magama minna.
Päevad algasid kell 8:30 äratusega, millele järgnes hommikuvõimlemine. Paar hommikut tegime seda terve laagriga ühiselt tantsides, mis oli tore. Kell 10 sai süüa, tavaliselt putru ja saia. Kodus ma küll valget saia ei söö, aga kuna valikut polnud, siis ei pirtsutanud. Üheteistkümnest algasid tegevused, mis kestsid umbes ühe-kaheni. 14:00 oli juba lõunasöök. Muidu olid väga maitsvad toidud, ainult ühe jätsin vahele, sest siis pakuti hernesuppi. Sööklas istusid lapsed tubade kaupa ja selle järgi jaotati laudadele söögiriistu, saiakesi jne. Harry Potteri teema ulatus kaunistuste kaudu ka siia, mis mulle täiega meeldis.


Kui kõht täis sai, siis oli vaikne tund, kus lapsed pidid tubades püsima ning kasvatajad said puhata. Peale seda läksid siis tegevused edasi. Kui kuskile vaba auk tekkis, siis oli võimalus grupiga randa minna. Enamik päevi olid aga üsna tihedalt täis. Kella kuuest oli õhtusöögiaeg. Peale seda tekkis selline poolvaba aeg, kui toimusid õhtuse ürituse ettevalmistused. Nimelt iga õhtu said lapsed võimaluse esineda. Esimene õhtu oli küll vaba, aga juba teisel päeval toimus playback-stiilis Eurovision, seejärel moeshow, muinasjutu-, tantsu- ja talendiõhtu. Viimasel õhtul korrati parimaid palu.
Mina sain lavale kolm korda. Meie grupp sai Eurovisioni teemaks Venemaa ja üks rühm tüdrukuid otsustas teha babuškaid. Neil oli nii vahva tants, et nii mina kui ka teised kaks kasvatajat haarati kaasa. Esikohta see õhtu me ei saanud, aga viimasel õhtul pidime uuesti esinema. Teine kord sain lavale moeshow ajal kasvatajate ridades. Teemaks oli halloween-vampiirid ja ma tõmbasin lihtsalt oma onesie selga. Moeshow õhtu võitsid meie tüdrukud muumiatena ära. Veel etendati kuldkalakese muinasjuttu ja tantsiti balletti. Igal õhtul oli nii palju andekaid, armsaid ja niisama vahvaid esinemisi, et kui ma kõik oma lemmikud välja tooks, siis see vääriks juba eraldi postitust.

Hommikuti jagati majadele punkte selle järgi, kui hästi keegi eelmisel päeval oli käitunud. Võimalik oli saada iga kord 3 palli, millest siis pahanduste puhul alla võeti. Näiteks kui meie grupp ühel hommikul kogunemisele hilines, siis järgmine hommik võeti selle eest üks pall ära.
Päevased tegevused olid väga erinevad. Esimesel hommikul saime me Võluteraapiat. Saime meisterdada pärlitest või savist ehteid. Mina ise viisin ühel päeval läbi võlukeppide meisterdamist. See oli mõeldud väikestele positele ja tüdrukutele. Ise korjasin oksi ja lapsed said neid siis värvida ja pärlitega kaunistada. Kõik tulid väga vahvad välja. Lastel oli nii palju ideid mille peale mina poleks tulnudki. Lõpuks läks nii kiireks, et endale jõudsin hädavaevu ka midagi meisterdada. Väga rahule küll sellega ei jäänud, katsetand kodus millalgi ehk uuesti. 

Palju toimus ka spordivõistlusi. Oli maastikumäng, kus pidi otsima küsimusi ja neile vastama. Päev hiljem oli veel üks punktist punkti käimise võistlus. Mina olin korvpalli vabavisete kohtunik. Eelviimasel päeval oli veel pallimängude turniir.
 Minu ülesandeks oli kasvatajaid abistada. Põhiliselt oli vaja enne järgmise tegevuse algust käia läbi toad ja saata lapsed välja. Teine suurem tegevus oli õhtul tüdrukute pesema ja magama ajamine. Viimasel õhtul sain sellega peaaegu üksi hakkama, mis mind väga üllatas. Veel aitasin näiteks jälgida, kas kõik lapsed ikka söövad, ja õhtustel üritustel lobisejaid manitseda. Suur probleem oli meil tuba number 3, kus olid koos venekeelsed tüdrukud. Nende tuba oli suurema osa ajast nagu seapesa. Kui ülejäänud grupp valmistas küpsisetorti, siis nemad koristasid ja mina vaatasin kõrval, et korda ka saaks. Tegin tõestuseks pildi ka, et vähemalt hetkeks nägi see korralik välja.
Oma rühma reeglid panime koos tüdrukutega ise esimesel õhtul paika ja need seisid meil koridoris seina peal. Kõik said allkirja ka panna, et on nendega nõus. Reeglite vastu panime üles õhtustelt üritustelt saadud diplomid.
Samal ajal kui tüdrukutel toimus foorumteatri töötuba, siis tekkis meil vaba aeg. Laenasime laagrist rattaid ja sõitsime Mariniga (üks kasvataja) 20 minuti kaugusele poodi. Ka Remnikul koha peal oli puhvet, aga peale jäätise seal midagi eriti asjalikku polnud. Põhiliselt pakuti lastele neid "letipealseid" komme, nagu keldripoodides või Tõkke poes: söödav raha, keelt värviv rullik, 10sendised pulgakommid jne. Sain siis oma kauaigatsetud šokolaadi noolida. Tagasiteel suutsime kohtuda parajasti rattamatkalt naasvate lastega. Nemad olid kõik helkurvestides ja kiivritega, me aga musternäidised sellest, kuidas sõita ei tohi - jäätis käes, kõrvuti jne. Eest ära ka ei jaksanud sõita, minu rattal oli ainult üks käik, väntasin kuidas jaksasin, aga kiirus ei kasvanud. Pidurdada sai ka ainult tagupidi vändates ja kui ma korraks ka natuke kiiremalt kurvi sõitsin, siis võttis seest kõhedaks.

Kirjutada oleks tegelikult veel ja veel, kogemus oli ju esmakordne ja vahva. Alati võite mult küsida ja uurida, kuidas, miks ja milleks. Praegu veel ei oska öelda, aga äkki järgmine aasta uuesti. Lahkumine oli küll kurb. Pildil näen päris väsinud välja, aga õige väsimus saabus alles kodus. Kaks päeva järjest on nüüd kange uni olnud.

Tagasiteel oli teine bussijuht ja ka uus marsruut. Päris vahva oli jälgida, kuidas suur buss kitsastel külatänavatel manööverdab.

Lõppu panen pildid, mis Kaidi Facebookist võtsin. Endal kaamerat kaasas polnud, seepärast siiani nadid telefoniga tehtud fotod olnud.
 Kasvataja, vabatahtlik, kasvataja
 Show-jalgpalli kostüümid
Suurem osa meie rühmast


You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide