DXIX

00:57

ehk vahepeal kirjutan teile ka mis ma teen

Nii suurt sündmust rohkete piltidega, mis eraldi postitust vääriks praegu olnud pole, seega jagan lihtsalt pilte oma telefonist. Minu eluga kursis püsimiseks tarvitseb lihtsalt mu instagrami jälgida. Vabandust, kui tundub, et ma edevaks muutunud, aga mulle meeldib pilte teha ja neid ka jagada. Abiks on minu armas iPhone 5S, alguses hoidsin end küll tagasi, aga nüüd ainult klõpsin.


Üks minu lemmikuid tõestusreaktsioone - keskmises katseklaasis on sade kuldsete lehekeste näol, mis tekkis. See oli vist elementide keemia labor, kus me õpime, kuidas lahusest erinevaid elemente (ehk siis nende katioone ja anioone) tõestada. Kooli keemiatundidele on see kõige sarnasem, näiteks mõningad tõestusreaktsioonid nägin juba GAGis ära, aga ülikoolis on asi siiski keerukam. Õppisin ära sellise võtte nagu tsentrifuugimine - spetsiaalses tsentrifuugklaasis (nagu katseklaas aga lühem) tuleb lahus panna masinasse, kus ta suurel kiirusel tiirleb ja seetõttu sade vajub põhja ja vedelik ehk tsentrifugaat jääb pinnale, kust ta pipetiga sademest eemaldada saab.


Orgaanilise keemia laboris on selline vahva väike peegel ruumis, kuhu oma koti ja asjad jätta saab. Ükskord jõudsin veidi varem sinna ja kasutasin ülejäänud aega selfie'ks. Tegelikult tahtsin oma uut telefoniümbrist pildistada ja t-särki, mis on karjäärimessi Võti Tulevikku reklaamiks.


Võti Tulevikku ise toimus märtsi alguses ja oli väga vahva üritus. Toimusid töötoad ja loengud ning loomulikult suur mess. Mulle küll karjäärimõttes sellest kasu polnud, kuna esmakursuslasena kohe praktika- või töökohta raske leida. Aitasin aga korraldusele kaasa ja selle poolest olen küll kogemuse võrra rikkam. Üritan järgmisel aastal kindlasti oma blogis ka reklaami teha, et rahvast kohale kutsuda.


Peale üritust oli vaja TTÜ pealt õhupallid kokku korjata. Ma kokku ei lugenudki, kui palju neid mul käe küljes oli. Viitsisin päris pikalt niimoodi ringi siblida, aitasin isegi toole-laudu tassida, pallid peakohal tolknemas. Ükshetk sai siiski villand ja lõikasin selle kobara lahti. Nii veider oli, kui heelium enam kätt ülespoole sikutamas polnud.


Nagu messidele iseloomulik, siis jagati palju pastakaid ja muud nänni. Jossu vaese tudengina krabas neid endale korralikult kokku. Pildil on ka EQUA joogipudel Nortali poolt. Samasuguse sain mina ka, aga pastakate järgi ise ei tormanud.


Kui see suur üritus läbi sai, siis oli aega odus puhata, Ostsin endale Maximast ilusa kevadise padja, sest peale youtube'st erinevate sisustusvideote vaatamist tekkis tahtmine oma tuba kaunistada.


Ma pean tunnistama, et enne veidi eksisin, sest üks suur üritus siiski oli, millest eraldi oleks võinud kirjutada, nimelt siis teklitseremoonia. Mina kui tubli esmakursuslane sain endale tekli ja veel täitsa tasuta. Siinkohal võin uhkustada oma keskmise hindega, mis oli 5,0. Kahtlen, kas see number ka sel semestril nii ilusaks jääb, sest mul on selline aine nagu Mikro-Makroökonoomika, mis on puhas majandusaine ja jääb keemiast päris kaugele ja on maruigav. Lisaks veel mahukas biokeemia, mida sihin hetkel 4 peale.


Peale tekli anti veel kollane tulp ja tunnistus. Jagati kringlit ja šampust. Mul üks kursusekaaslane nägi, et inimesed väga seda viimast ei võta ning krabas kohe 4 klaasi üksteise järel, sest muidu läheks raisku. Meil on üldse nii tubli seltskond, et teaduskonna 10-st tublimast 8 olid minu kursuselt. Pluss kaks geenitehnoloogi, kellest üks oli Kristi. Nagu alati, siis tublide tunnustamisel olid ikka vana hea nelik GAGist - mina, Kristi, Marianne ja Herman.



Edasi liikudes, siis sain EBEC Tallinn 2015 projektitiimi, täpsemalt siis turundusjuhi kohale. Minu ülesandeks on siis üritust promoda, et saada palju osalejaid. Meil oli tiimikoolitus, kus õpetati kuidas hästi koos funktsioneerida ning selle raames esimene ülesanne oli see silt võimalikut kõrgele panna. Teised tegid pätti ja mina ronisin ja lakke sildike saigi. Poole koolituse pealt tuli üks nurk lahti ja hiljem kukkus see kahjuks Maretile pähe. Kusjuures ta enne just mainis, et ta kindel, et see talle pähe kukub.


Vahepeal olid ilmad nii ilusad, et saime Carliga jooksma minna. Siiani see kahjuks selle aasta ainsaks korraks jäänud. Ma ei suuda end üldse trenni tegema motiveerida. Öösel enne uinumist tulevad küll mõtted, et ärkan varem ja võimlen või teen väikse jooksuringi, aga hommikul on uni nii magus ja peale kooli ei suuda ka aega leida. Õnneks ma veel väga paks ei näe välja.





Selline üritus olika vahepeal nagu TTÜ avatud uste päev. See oli siis koolivaheaja keskel, kui gümnasistid said ülikoolivõimalusi uurida. Pakuti, et otsitakse abilisi, kes oma teaduskonnast räägiks ja katseid teeks. Ütlesin "jah" ning Relika ja Anna tegid sama. Kuna jooksime üritusele otse kontrolltöölt, siis kohale jõudes olime veidi kui peata kanad, meie asjad olid vales kohas, ettevalmistuseks ei jäänud pea üldse aega ja seda, mis me nüüd tegema peame ei teadnud ka. Lõpuks saime vajalikud ained kokku segatud ja huvilistele katseid näidata või isegi proovida anda. Kolmast põrsakesest oli tuttav vaid kuiv jää ning seetõttu oli endalgi huvitav mõnd asja proovida, näiteks valgusfoorikatset, mis toimis aine oksüdatsiooniastme muutumise tõttu. Meie teaduskonna huvilistel oli võimalik minna loodusteaduste majja laboreid vaatama ning sinna gruppidesse said kiirelt kohad täis. Vahva oli see, et kõigile huvlistele anti kleepsud kirjaga "Tulevane keemik".



Mingi aeg oli mul tellimisbuum, sest sain stipendiumiraha kätte ja tundsin end meeletult rikkana. Lisaks odavatele hiina ehetele ja telefoniümbristele, saabus mulle ka pakk rahvaraamatust. Otsustasin lugeda ära R. Yancey tulnukateemalise sarja esimese ja teise osa. Goodreadsi kirjutasin oma arvamusest pikemalt, natuke pettusin neis, polnud nii põnevad kui ootasin. Samas filmi ootan endiselt elevusega, sest Chloe teeb kindlalt mitu korda nauditavamaks selle loo. Kolmandat raamatut ootan ka, sest peale teist osa läks lugu selgemaks ja loogilisemaks.


Ma loodan, et laboripildid ikka huvi pakuvad, seetõttu lisan ühe orgaanilise keemia labori pildi veel siia. Seal tegeleme ainete sünteesiga. Kodus töötad läbi, et mis tunnis tegema hakkad, otsid ainete omadused ja ohtlikuse. Kohapeal pead juba ise teadma, milline aparatuur vaja ehitada, küsid vajalikud klaasesemed ja ehitad lauale asja püsti. Eeskiri on ees, mida kokku segama pead ja mis sellega teha, kas siis kuumutada, jahutada, filtrida, segada, destilleerida jne. Nüüdseks on mul praktiline osa juba tehtud, just eile, reedel sain kaalutud oma lõputöö, milleks oli 5-nonanool. Siin pildil on lõputöö esimene osa, kui hakkasin sünteesima etüülformiaati, millest siis edasi see alkohol saada tuli.


Mingi aeg, kui Carli juures jälle nädala elasin, sain hommikul autoga kooli, aga tunnike varem, kui loeng hakkas. Läksin reklaami õnge ja ostsin kamalutäie essence'i tooteid, mida siis katsetasin. Sinine silmapliiats mulle täitsa meeldib. Küünelakid on ka okeid. Ostsin teed ja tahtsin raamatut lugeda, aga ei saanud, sest jälle tuldi South-Westernist rääkima. 


Iga kevad on ikka vaja uued tossud osta. Kaalusin kaua, kas osta uued Adidas superstarid, aga need nägid selle lillemustriga veidrad välja, seega ostsin 20 eurot odavama variandi, mis riidest ja kõrgema sääreosaga, nimetada ma neid ei osta. Muidugi oli vaja särk ka juurde osta.


Ilmad jälle kehvaks ja märjaks kiskunud, aga päikselisematel päevadel julgesin isegi uued papud demostreerimiseks jalga panna. Alguses hakkasid hõõruma, sest teksasääred kippusid jalanõu seest välja tulema ja loomulikult olid mul madalad sokid. Muidu jumaldan neid ja ootan pikisilmi kuiva aega.


Vahepeal leidsin uuesti selle vesti ka, mis Karoliinega Roosade Kääride jaoks ära tuunisme. Need taskulapid veidi sobivad uute papudega ka ju.


Tahtsin demonstreerida, kuidas essence'i tükiline küünelakk Avoni sinakasrohelise peale jäi. Samuti seda, et üritasin patsidega magades lokke juustesse saada. Triiksärk mu seljas on ka üsna harv juhus.


Vahepeal kahes anorgaanilise loengus ei käinud, vaid magasin selle asemel kodus, sest jube raske on kaheksaks kooli ajada end. Eelviimasel sai vaadata vismuti ja antimoni kamakaid, viimases ma jälle ei käinud. Üldse käivad seal igakord purgid ainetega ringi.


Eesti koondisel oli selle aasta esimene kodumäng, Raio Piirojal sinisärgis viimane. Sissepääsul jagati selliseid kentsakaid "prille", mis pidid kujutama ninakaitset, kuna Raio niipalju oma nina vigastanud. Kui ta platsilt lahkus, panid kõik ette need. Kusjuures, minu meelest oli see suht tobe žest, sest esiteks ei paistnud nii pisikesed asjad väga väljagi ja teiseks, miks rõhuda just tema ninavigastustele, kui tal koondises palju olulisem roll on.


Munadepühal seekord ise mune ei värvinud, aga BESTi SKY'l (suur koosolek) said kõik Võti Tulevikku abilised endale sellised sinised isendid, mis nii seest kui väljast värvilised olid. Seal pakuti ka sinist šokolaadikooki, mida süües ma küll hetkeks kujutasin, et hommikul üles ärgates olen sinine kui Smurf. Munadele oli koksimisvõistlus, kus kaks raundi kinni panin, aga peale seda koju läksin ning mul pole aimugi, kes võitis.


Sellise šokolaadijänese sain vanavanematelt pühade puhul. Väga maitsev ta küll pole, seetõttu pool alles veel. Vanemad andsid Marcs & Spencer'i šokolaadimunadega paki ja sellest jagus küll vaevalt kaheks päevaks, kusjuures pidin end tagasi hoidma, et mitte järjest maiustada.


Lõpetuseks teile pilt mu armsast Carlist, kes magab nagu boss, käsi lõual. Mina lähen peale oma südaöist blogimiskihku ka magama nüüd.


You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide