ehk Linzu bday & vabatahtlik pakihoius

Muhku ei jõudnud, käisime Stinaga reede õhtul Karoliinele oma massiivse kingikuhjaga õnne soovimas. Ilmselgelt oli tal vaja lillepotti, kaktust, veepritsi, nutellat, greibi dušigeeli, pastakat punnsilmkalaga, punast huulepulka, hulgi õhupalle ja kooooooki küünaldega.
Õhupallidega oli muidugi nii, et läksime kaheaiavaheteelt ja äkitselt käis põmm-põmm-põmm ja äkki rippusid nööri otsas nartsud.  Kooki tuli vihma eest ka kaitsta. Küürus pole üldse hea joosta.
Karoliine juures oli kolm põhiasja - söök, telekas ja lauamängud. Jõime musta teed ja kakaod vahukommidega ja mängisime monopoli lõpuni. Ma kergelt omasin. Monopoli võitjaks saab see, kes esimesena oma krundikomplekti kokku ja majad püsti saab. Ostsin kollaseid, mida keegi tavaliselt ei taha ja toitsid. Vahepeal oli kergelt üle kahekümne miljoni käes. See oli mingi imelik versioon monopolist, kus arvud olid väga suureks aetud. Veel mängisime retke läbi elu. Esimene pool mängust läks edukalt raamatupidajana, aga siis kaotasin töö ja edasi ajasin 20000se palgaga läbi. Õhtu lõpetasime kõige lambisemaid laule lauldes.

Magasin neli tundi ja siis rongiga linna. Osaga klassist käisime SEB Sügisjooksul vabatahtlikeks. Olime Poolmaratoni pakihoius. Hommikul oli seal ikka jube külm. Ilma meile jagatud fliisideta peaks nüüd ilmselt taskurätipakke varuma. Töö ise oli vahva. Alguses olid numbrisüsteemi loomises kerged probleemid, aga edasi sujus ilusti. Kottide hunnikusse laadimine oli kerge, nende pärast üles leidmine veidi keerulisem. Kellegi teise vahekäigus keeruline, suure algustähega.
Oma 1-500 tagastamine oli minu arvates üsna lõbus. Meile järjekorda ei tekkinud, kõrval oli pikk saba. Kalmer käis vahepeal sabast inimesi meie juurde ümber suunamas. Probleeme oli meil ainult ühe kotiga, mis vales kohas oli. Selle tõttu roomasin vahepeal seal pakkide vahel riiulil. Abi väga polnud, aga lõpuks leidis keegi ikka koti üles. Sellist kohta, kus see kaduda oleks saanud ju polnudki. Palju tuttavaid nägusid nägi ka loomulikult, tublid jooksjad, kiidan.
Kui meie vahest kotid otsa said, siis läksime järgmistele appi. 10km jooksu riiulitel oli veidi teine süsteem, ajas segadusse. Saime palju ronida. Lõpuks istusime Mariannega ühe riiuli otsas ja otsisime kotidele omanikke, mitte vastupidi. Lõpuks kadus ka sealt saba ära ja saime koju ära.
Tulin rongibussiga koju. Terve tee jutustas üks vanem naisterahvas, kuidas temast buss mööda sõitis. Ta seisis vales peatuses, kuna talle olevat öeldud, et see õige. Tervet juttu kuulsin mingi 5-6 korda. Ei saa aru, miks nii pahane peab olema.