CCXC

17:32

ehk minu klass on üle kõige! btw Eesti juhib Balti turniiril Leedut 1:0





Ma olen nii paljust ilma jäänud ilmselgelt. Kui vaid igal aastal oleks klassiekskursioonid sellised olnud.
Alustasime 9:00 autobussijaamast. Ma suutsin võtmehoidjaga endal sõrme umbes sentimeetrisuuruse augu tõmmata ja avastasin selle alles kui teiste juurde ootesaali jõudsin. Sõrm oli verine, kott oli verine. Sain Grethelt plaastri ja õigepea liikusime bussi peale. Hõivasime Mirjami, Elisabethi ja Aivariga tagaistme. Sõit läks üsna kiirelt, olimegi Lihulas. Sättisime siis end sisse, saime toakaaslased ja magamiskohad.
Jällegi, kaua oodata ei tulnud, asusime jõe poole teele. Sammusime Grethe ja Mariannega rivi eesotsas, lõime oma teooriaid, uurisime Karoliinega taimi ja tegime puhumisbändi - võilillevars, rohukõrs ja käed. Poole tee peal tundsin, kuidas kannad katki on, panin ju vanad tossud jalga, millel kannaosa katki ja seetõttu hõõruvad. Pingutasin lõpuni välja ikka. Me kiired ja seetõttu ootasime sada aastat kanuusid. Vaatetornist kauaks lõbustust ei jätkunud. Külm oli ja tegevusetult seistes hakkas veelgi jahedam. Ajaviiteks mahutasime alguses Grethe, hiljem Kirkega end kahekesi mu legendaarse sinise jope sisse. Isegi lukk läks kinni. Ka teistel oli leidlikke soojasaamise viise. Priit pani jope jalga, toimusid võidujooksud, vihmakeebid lendasid selga.
Äkitselt paistsid kaugemalt autotuled ja meie edasiliikumisvahendid - rohelised kanuud olidki kohal. Minu kaaslasteks olid Mark ja Kennet, startisime kolmandatena. Alguses oli tempo üsna hea, jõudsime teistele - Elisabethile, Mirjamile, Aivarile järgi, kui nad kanuu tagurpidi suutsid keerata. Oleksime pidanud ära pöörama teisest harust, aga suurveetõttu tundus iga kõrkjatevahe teise jõena. Ühel nurgal oli maja, seal ootasid meid esimesed - Ronald, Burt, Meril. Pidasime ühiselt nõu, kas on tegu õige otsaga. Järgmised  jõudsid ka kohale ja otsustasime kolme kanuuga ära pöörata. Edasine tee oli vastuvoolu. Burdi kanuu blokeeris meid pidevalt, ajas kõrkjatesse sõitma. Jäime ka nende ja Priidu kanuu vahele. Jõe ääres oli ilusti näha kobraste tegevust, kaht pesa nägime ka. Üks hetk nägime surnud mutti (?) vees ja hetk hiljem selgus, et olime siiski valest kohast ära pööranud. Ees paistis Penijõe vaatetorn, meil oli Suitsu jõge vaja. Pöörasime siis otsa ringi, olime esimesed, kes tagasi läksid. Teiste emotsioonid kui said teada, et vale tee, olid hindamatud. Noh ja vahepeal taheti mind kanuust välja visata, kuna ma ei osanud sõuda ja käed olid jääs. Peaks midagi ette võtma, mul on raudselt halb vereringe, ükski kinnas ei hoia talvel käsi soojas ju. Lisakilomeetritelt tagasi õigel trajektooril läks tempo küll aeglasemaks, eriti kui õigest kohast ära pöörasime. Vastutuult ja vastuvoolu sõudmine oli poole ajast kaldast kaldasse või üldse kohapeal rahmeldamisega. Lõpuks sain ma vähemalt aru, kuidas sõuda tuleb. Vahepeal olime jälle mitu kannud ninapidi koos, lõpusirgel läksid vastupidavamad ette ja aeglasemad jäid maha. Kaldale tulles olin täiesti läbi. Jalad olid pikast istumisest nagu kaks toigast all, istmik kange, käed väsinud. Kergelt läbikülmunud olime me kõik, aga keegi teine ei värisenud nii nagu haavaleht. Ka pool tundi hiljem olin näost nagu koolnu oma tumelillade huultega. Meid päästeti, viidi autodega tagasi ööbimispaika. Endiselt lõdisedes oli kõige tõmbavam koht saun. Vana hea loogika - võta riided seljast, siis hakkab soojem - sai kasutusele võetud. Teksad olid niigi põlvest ülespoole läbimärjad, kasu neist polnud. Vahepeal käisime söömas, ülihead rabarberikooki sai ka, tagasi tulin juba tekiga. Kraade oli seal alles 40 ringi ja ma olin ju üdini jääs. Haigeks ma ei jäänud :)
Hiljem käisin lauluproovis. see kõlab hästi, aga minu osa oli põhimõtteliselt lihtsalt tasa kaasa ümisemisest. Kui kõik lood said läbi tehtud, suundusime alla, et terve klassiga laulda. Tanel ja Priit kitarridega saatmas ja Iris trummiga. All the other kids with the pumped up kicks, you better run, better run, outrun my gun. All the other kids with the pumped up kicks, you better run, better run, faster than my bullet.Edasi läks juba youtube'st laulude laskmiseks. Слушай, 18 mne uzhe, ma olen tass, barbie girl ja nii edasi.Marianne otsis oma kriidid välja ja tegime siis juustevärvimise ära. Ma sain rohelise tuka ja roosa 
salgu, ta sinise, Grethe roheka varjundi, Katrin punase ja rohelise salgu. Rohkem vabatahtlike meil polnud ja sunniviisiliselt ei tulnud ka keegi. 
Vaikselt tikkus uni ka silma, üleval ootas kolm kokkulükatud voodit seitsme inimesega. Ruumi oli kõvasti, voodis oli nii hea magada. Kui ma oleks pidanud jälle põrandaga leppima, siis mis mu vaesetest kontidest oleks saanud?
Hommikul ärkasin kaheksa paiku, üheksa oli äratus. Korjasin üle maja laialioleva oma kraami kokku ja aitasin koristada. Minu panuseks jäi läikima nühitud peegel ja enam-vähem pühitud-pestud põrand. Otsustasime Elisabethiga, et ei viitsi kolme tundi bussi oodata ja suundusime koos Burdi ja Aivariga tee äärde hääletama. Katsetasime nii neljakesi kui kahe kahese paarina hääletamist, sadakond autot sõitis mööda, peale ei võetud. Ilm oli ilus, linnud laulsid, mööda teeäärt oli mõnus sammuda. Aivar otsustas, et meid ei võeta peale, kuna tal dressid jalas ja asus keset teed pükse vahetama. Teiseks põhjuseks, miks meid õnn ei saatnud, oli raudselt see, et hääletasime Hälvatis. Veidi peale sellest alast välja jõudmist pööras üks punane masin, mis ennist mööda sõitnud oli, end ümber ja pakkus meile kolme kohta. Burt ohverdas end kohe ja jäi üksi edasi hääletama. Meie sõitsime siis Tallinna. Laul, mis sõitu saatis omas vaid üht rida sõnu: "I'm a motherfucking rapist" Sõidukijuhiga väga juttu ei ajanud, ta kinnitas vaid, et nii vägivaldne ta poleks, et meid maha laseks. Vali tümm, mis raadiost tuli, segas omavahelist juttu niikuinii. Pealinna saabusime poole kahe paiku, Lihulas oleks bussile saanud varemalt 14:20, säästsime aega ja raha ning tegime elu huvitavaks. Suvel tuleb kindlasti mõni tripp mööda neid ilusaid suviseid põlluääri ette võtta.

Pärast kuulsime, kuidas Victoria ja Liina, kes ka hääletada otsustasid, kohe Lihula ristis esimese auto peale said.

Ka reede möödus klassikaaslastega. Täpsemalt käisime Kalmeri, Aivari, Kenneti, Henriku, Margi ja Ronaldiga Pirita rannas võrku mängimas. Päev oli küll vihmane ja sünge, kuid umbes pool tunnikest saime ka päikest nautida. Ärkasin Aivari kõne peale ~15 minutit enne bussi, käisin imekiirelt pesus, võtsin asjad ja jooksin Tõkkesse, sest buss seisis juba Raunas. Saime kesklinnas neljakesi kokku ja jooksime 8 peale. Pirital ostsin Tymbarki kaktusemahla. Käisime Chopsticksis söömas. Juhuslikult läks Henrikul kõtu tühjaks ja ta sadas ka sisse. Ta sõi oma parti, ootasime Margi ka ära. Esimene suurem vihmahoog sai läbi, kinnitasime Ronaldile, et päike paistab ja liikusime randa. Võrkpalli ma küll väga ei jaga, aga väga tore oli sellegipoolest. Pärast tahtsin trenni ka jõuda. Henrik vedas mu rattaga bussipeatusesse, aga kuna viie ajal on Tallinnas liiklus üsna lahe ja ei liigu, siis trenni ei jõudnud. Hiiule jõudsin kuue paiku ja otsustasin külma ja vihma tõttu koju ära sõita.

Vosko! Jaaaa!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide