Täiesti masendav, kui õue kutsuvad sellised, kes su üle koguaeg naeravad või siis nendega, kes seljataga sulle lihtsalt keeravad või siis nende kahe kombinatsiooniga. Mõnus. Võib-olla tundub see kirjeldus praegu liialt karm või silmakirjalik, aga no hetkel tunnen nii. Hiljem võib juhtuda, et loen ise seda soga, mis siin kokku ajan ja naeran pisarsilmi. Minu puhul poleks ime.
Mul on iseloomus kuidagi sellest mitte välja teha ja kõigile andestada (või midagi sellesarnast). Usaldada küll enam kedagi ei saa. Täiesti mahakäinud on see tänapäeva maailm.
Kes olen mina oma naiivsuse ja lapseusaldusega? Ärakasutamise allikas. Inimesed on kui koerad. Kui üks leiab hea pala, siis on kõik kambakesi jalul. Mitte, et ma arvaks, et ma priima olen, aga tekib selline tunne. Oo, kallid endised klassikaaslased, kohe-kohe algab kool, olge paid ja andke tagasisidet, kas õppeedukus langeb, nüüd, kui mind enam pole? See võib olla ka minu järjekordne soovunelm, ettekujutus. Mul on elav fantaasia, oojaa.

Ahjaa, mu kallis Panasonic DMC-TZ4 ütles ka pretty much üles, nii et ilusaid pilte te mult lähiajal vist ei saa.