CLXI

21:30

ehk bits and pieces of my miserable life








Kõlab nagu mõne suitsiidse raamatu pealkiri, kas pole? No, kui minu elust kirjutataks romaan, siis praegust ajaperioodi kirjeldav peatükk saaks sellise tiitli.
Mõtlesin koju sõites ühe eriliselt ausa postituse teha. Hetkeks kaalusin ka blogi parooli alla panemist, aga sellel pole vist erilist mõtet. Las loevad.
Just üleeile kirjutasin siia, et olen paar päeva ülimalt õnnelik olnud. Täna käis plaks ära ja enam nii pole. Mingit kardinaalset muudatust ei toimunud. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus.
Üleüldse väärib mu tagasihoidlik blogi viimasel ajal suuresti oma nime. Ma pole juba pikemat aega siia midagi väga lugemisväärset kirjutanud. Mõned postitused on sellised, et vaid ma ise saan nende sisust aru, teised on ka inside naljad.


Minu elust niipalju, et eile varahommikul startisime autoga Viljandi poole. Käisime oma tavalisel georetkel. Eile tuli 15 ja täna veel 5 aaret. Emal varsti 1000 täis. Ma alles kuskil 400 juures. Suur hulk on sissekandmata ka. Laiskus-laiskus. Aardepeitmistehnoloogia on viimasel ajal ikka tublisti arenenud, au ja kiitus paljude eriliselt vingete aarete peitjatele. Kihvt, tuus, änksa - vanaasti oli nii palju slängivorme millegi tõsiselt laheda väljendamiseks. Vaikselt vajuvad need sõnad aga unustusehõlma ja kui kellelgi meenub, siis ainult naerdakse möödaniku üle.
Ma juba pikemat aega kääbiku lainel. Kui nüüd sellenimelist aaret külastasime, siis tuli üsna kirjeldamatu tunne. Déjavu ta päris polnud, aga võimas oli küll.
Ööbisime Ruunaraipel, tegime muinastulede öö raames iidvanal mererannal muinaslõket koos teiste geopeituritega. Kokku oli tiime lausa 10, mitteametlik sündmusaare. Üleüldse liikus sel nädalavahetusel Viljandimaal palju aardeotsijaid, maanteröövleid, kääbikuid ja muud rahvast. MA NÄGIN LANGEVAT TÄHTE, RAHVAS!!!
Koju jõudes helistas mulle kõigepealt Hanna-Stina, käisime jaanituleplatsil juttu ajamas, kella kaheksast läksime statale. See, et ma kaua mänginud pole, annab ikka täiega tunda. Need 10 või 15 minutit, mis me MM-i tegime, suutsin kaks korda palli otsa koperdada ja täiega vastu maad lennata. Teisel korral nii õnnetult, et pidin puusas tunda andva valu tõttu mängu lõpetama. Kui Anett & Hanna-Stina koju suundusid, siis istusin Täpi & Triinu & Stina-Riinuga veidi.
Täiesti masendav, kui õue kutsuvad sellised, kes su üle koguaeg naeravad või siis nendega, kes seljataga sulle lihtsalt keeravad või siis nende kahe kombinatsiooniga. Mõnus. Võib-olla tundub see kirjeldus praegu liialt karm või silmakirjalik, aga no hetkel tunnen nii. Hiljem võib juhtuda, et loen ise seda soga, mis siin kokku ajan ja naeran pisarsilmi. Minu puhul poleks ime.
Mul on iseloomus kuidagi sellest mitte välja teha ja kõigile andestada (või midagi sellesarnast). Usaldada küll enam kedagi ei saa. Täiesti mahakäinud on see tänapäeva maailm.
Kes olen mina oma naiivsuse ja lapseusaldusega? Ärakasutamise allikas. Inimesed on kui koerad. Kui üks leiab hea pala, siis on kõik kambakesi jalul. Mitte, et ma arvaks, et ma priima olen, aga tekib selline tunne. Oo, kallid endised klassikaaslased, kohe-kohe algab kool, olge paid ja andke tagasisidet, kas õppeedukus langeb, nüüd, kui mind enam pole? See võib olla ka minu järjekordne soovunelm, ettekujutus. Mul on elav fantaasia, oojaa.

Ahjaa, mu kallis Panasonic DMC-TZ4 ütles ka pretty much üles, nii et ilusaid pilte te mult lähiajal vist ei saa.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide