Nii, tere!
Jälle pool nädalat möödunud korrast, kui viimati teid oma armsa elunatukesega kurssi viisin. Praegu saabusin just trennist, pea valutab ja kõht on tühi. Kohe saavad kuumad juustusaiad valmis, kesine õhtusöök, aga elab üle.
Eile oli meil Pärnuga mäng. Koolist läksin kaks tundi varem ära, matasse lihtsalt ei viitsinud/tahtnud kontrolltöö pärast minna ja kunsti poleks jõudnudki. Igatahes armas kollane Taisto bussike korjas mind ja Hanna-Stinat Kanama bussipeatusest peale. Sõitsime, sõitsime ja sõitsime ja siis jõudsime Pärnusse. Alguses lubas Hanna-Stina oma vanad murupuutsad mulle ärida, aga hiljem pakkus Sandrale. Igatahes mängisin oma armsate kunstmurukatega. Muide, särgid saime ka kätte. 13 & VENDELIN. Näeb kena välja. Algkoosseisu mind kohe pärast saabumist ei arvestatud. Janelil hakkas aga halb ning seetõttu tehti mänguplaan ümber. Mängisin ründes, tervelt 80 minutit. Ma olin täiega õnnelik & uhke enda üle, lol. Pärnu polnudki niivõrd tugev, nagu me koguaeg kartnud olime. Kotti saime ikka 5:1, aga suutsime palli ka vastase värava alla suruda mitmeid kordi. Loomulikult suutsin ma veel rohekm kordi feilida ja värki, aga ikkagi. Pressisin peale, jooksin palli järgi, kehamäng &&& Teine poolaeg läks meil palju paremini. Koostöö sujub ka. Janeli on tubli tüdruk, sai kollase kaardi meil. F u referee! Järgmine nädal (1. juuni) on Hiiul mäng Viru-Nigulaga.
Õhtul kui koju jõudsin, siis arvuti ette ja Baskimaa mängu vaatama. Esimene poolaeg oli päris hea, aga oli näha, et Eesti mehed polnud harjunud koos mängima. Võimalusi oli, aga väravaolukordi ei suudetud lahendada. Kingi löök oli SUPER! Kui meil ainult tema ja Vassiljevi suguseid mehi rohkem oleks.. Koha pealt oleks muidugi vingem olnud, aga no pileteid saan ma ju igale mängule vabalt.
Mingi aeg jõudis vend ka koju, nägi mu särki ja oipljää, kuidas tal silmad särama lõid. "Palun, palun, palun, kas ma võin seda proovida? Kas ma statale võin sellega minna?" Noh, lubasin tal sele selga panna korraks, siis läks tuusas maja peal ringi. Hiljem avastasin verepleki pluusinurgast. Mängu ajal kohtunik märkas mu kolme ülemist auku ja käskis kõrvarõngad ära võtta. Keskmine hakkad rämedalt veritsema, sel vist viga miskit. Igatahes praegu korras kõik.

Tänane homik algas mul 7:32, kui isa äratama tuli. Tegin kibekähku kõik toimetused ära ja hakkasin kooli poole sättima. Helistan Jossule ja küsin, kaugel ta on ja siis sain teada, et jamh, teiseks tuniks kooli. Eks ma siis läksin tuppa tagasi ja lülitasin kompuutri sisse. Üheksa:kümme jõudsin kooli, vene keeles vaatasime õpetaja Egiptuse-reisi pilte, bioloogias tegime eelmise aasta eksami, keemias täitsime töövihikut. Ma tegin vabalt ära selle, sisi õpetaja tuli mu pinginaabri Jossu vihikut võtma, nägi, et mul ka valmis, siis võttis selle ka ära, öeldes umbes, et see esimene vihik, kust mahakirjutamsieks läheb. Ohjah, eks ta tõsi ole. Õpetaja tabas ka kunagi ära. Päeva tipptund -mata. Tegin kontrolltööd järgi. Umbes poolega tunnist sain selle valmis, võtsin värvipliiatsid pinalist ja hakasin nagu tavaliselt sõnu värvilisega üle kirjutama. Õpetaja märkas tükk aega hiljem, et ma värvin üht ristkülikut siniseks.
Õ: Kas sul on valmis?
Mina: Jah!
Õ: Kas sa tööd ei taha ära anda?
Mina: Ei!
(naer)
Õ: Kaunistad töö ära?
Mina: Midagi sinnapoole jah..
Ülejäänud tunni jätkasin oma tööd värvipliiatsitega.
Tahtsime Krevaldile muffineid viia, aga see plaan läks nihu, sest Vester ei hoidnud kinni teda. aga Anu Laurile sadasime tundi sisse ja laulsime ja kinkisime potilille ja kaardi, üliüliarmas oli.
Pärast kooli kimasin koju, arutasime teel, et huvitav, millises paralleelis on statistiliselt kõige vanemad inimesed. Meie astmest peaks vist meie klass ikka olema. Kodus mõtlesin, et peaks füüsika töövihiku ära tegema, mis tegelikult juba üleeile esitada tuli. Sain Mihkli vana, aga pidin sellel Esimeses järgi käima. Loomulikult pole mul küllalt mõistust, et midagi peale lühikeste pükste & topi selga panna ja teisel pool raudteed on marusuur tuul. Vähemalt sääski polnud. Ajasime mingi 10 minutit vast juttu ka seal, siis koju tagasi. Pärast seda läksim treni. Trennis suutsin ühe väikese tüdrukuga kuidagi kokku joosta, nii et mõlemad pikali lendasiem täiega. Sain vastu paremat meelekohta-kõrva suure obaduse, seetõttu mul praegu pea valutabki. Pärast ma ei suutnud meenutada, kuhu ma oma joogi jätsin. Pärast tulime rongiga tagasi, nägin oma klassivenda Cleni seal. Tüüp on koolis harvemini kui kuuvarjutus, sestap küsisin, miks täna puudus. Vastas, et magas sisse. ma tegin mingi imeliku näo. See pole just veenvaim põhjus. Clen ütles, et ärkas pool kaks.
Ja siis ma jõudsin Sauele, kõndisin koju ja istun siin arvuti taga. Happy end.