ehk kord ühel päeval kui kurb oli meel ma istusin maha keset kõnniteed


Koolis oli keeletest täna. Poole päevast passisime põhimõtteliselt inglise keele klassis tühja. Vahepeal mängisime kaarte neljakesi - mina, siku, marliis, elis-maria. Heartsi mängisime, siku sai owni :D Test ise oli ülilihtne. Küsimustik oli mingi eriti ebanormaalne. "Mitu vannituba sul on, mitu arvutit sul on, mitu autot sul on, kas sul on isiklik mobiiltelefon, kaua sa inglisekeelt õppinud oled, kas sa seda oskad teha inglise keeles jne"
Poole postrite alt paistvast seinast olen ära sodinud. Pool aastat on juba uut tapeeti mulle lubatud. Mõtlesin,e t kui praegust veidi kaunistan,siis saan kiiremini :D Hetkel mingi ~50 nime peegli kohal + voodi juures on tsitaate ja muud sodipudi, mwah, ma tubli.


"Õdede ettekuulutus"
Michelle Zink
295lk
8/10

Alguses tundus ausaltöeldes üsna jura. Lugedes läks üllatavalt kaasahaaravaks. Õhkkond oli parajalt vanaegne, kuigi tundus pigem ajatu. Aasta numbri pidevam mainimiseta poleks ära arvanud. Müütidest pärinevad olendid muutsid heaks. Varem ka neid kohanud, aga esmakordselt mõne tegelasega kohtudes raamatus jääb segaseks. Jörmungandr näiteks.
Raamat rääkis kaksikutest - Liast ja Alicest. Nad olid suguvõsast, kus iga põlvkond muutusid õed vaenlasteks. Üks neist oli kaitseks, et hinged ei tükiks teispoolsusest ilma ega vallandaks seitset nuhtlust. Teine oli väravaks, et nende juht Samael, langenud ingel, läbi lasta.
Millegipärast olid Lia ja Alice aga vastandid. Lia oli "hea" ning üllataval kombel värav. Alice oli aga "paha", tema soovis Samaeli naasmist, kuigi tema ülesandeks oli seda takistada.