Robert Jackson Bennett "The Tainted Cup" miksib kokku muundatud organismidest kubiseva fantaasiamaailma, lahendust vajava mõrvamüsteeriumi ning kiiksudega tegelased - seotud silmadega detektiivi ja tema abilise, kes kunagi midagi ei unusta. Raamat oli mulle varasemalt siit-sealt silma jäänud ning kui kohtasin Tom Robertsi Illustration kujundatud kaanega kaunist eksemplari, ei suutnud ma seda kuidagi poodi jätta. 

Daretana/Talagray. Ääremaa elu koosneb mitmetest hädaohtudest, kuid mitte säärastest kuritegudest, mis nõuaks eraldi uurija positsiooni. Ometi luuakse see pisikesse Daretanasse. Kus detektiiv ees, seal mõrv taga ehk kolkaküla kõige uhkemas majas leiab aset jõhker veretöö. Üks impeeriumi kõrgetest ohvitseridest hukkub õige kummalisel moel. Nimelt kasvab tema kehast välja puu. Din on jõudnud uurija käsilasena töötada paar kuud, aga kuna tema ülemus väljub oma elupaigast vaid äärmisel vajadusel, teeb mees kogu välitöö, kaardistab sündmuskoha ja küsitleb tunnistajaid. Ta on läbinud muundamise, nii et ei unusta kunagi midagi ning suudab ka väiksemad pisiasjad hiljem täpipealt ette kanda. Juhtum on keerulisemgi, kui algul paistab, saates nii meistri kui ka õpipoisi provintsi pealinna.

"The Tainted Cup" paneb alguse uuele fantaasiasarjale värskusest õhetava maailmaga. See on üks isevärki paik, kus inimesi ähvardab pidev oht, mida lugejana hästi ei adugi. Merepõhjast tõusvate hiigelkoletiste kaitseks on riik kõrgete müüridega sektoriteks jagatud, nii et mida rohkem neid sinu ja ranniku vahel paikneb, seda võimsam on turvatunne ja paksem rahakott. Peategelane Din ei ole kuigi jõukas, elades kõige äärmises piirkonnas. Ilma suurema sissejuhatuseta hüppab lugu päeva, kui mürgel lahti läheb ehk ta saadetakse inspekteerima oma esimest surmajuhtumit. Roim on räige. Kujuta ette, et ühel hetkel on mees, kes kurdab rinnus valu ja järgmisel laiub samal kohal suur vereloik ning läbi katuse kasvav puu. Pealtnägijad karjuvad ja tühjendavad sisikonda, kuid õudus ei pääse üldse löögile, sest loo fantaasiakülg haarab nii endasse. Midagi bambusetaolist kerkis silme ette, andes kogu raamatule idamaise hõngu.

Vaikselt selguvad muudki maailma eripärad - poliitiline surimuri, muundatud geenidega organismid ja kardetavad nakkuskolded. Kusjuures, tipptehnoloogia asemel oleme mõõkadega vehkimise ajastus, kus välimust ja võimeid kohandatakse tinktuuride, tõmmistega ja muude möginatega. Peategelast on näiteks täiustatud ultramälumahuga ehk tema pea on nagu Poppinsi või Hermione’i käekott. Din ei lase ka teistel unustada, et tema iial midagi ei unusta. Omaette ooperist tuleb detektiiv Ana. Punktide ühendamise võib rahulikult talle jätta, sest “The Tainted Cup” ei ole krimka, kus aktiivselt kaasa mõelda. Üht-teist õnnestus tabada, aga palju olulisi detaile avaneb alles loo käigus.

Tagasi kauni kujunduse juurde tulles kuulub see kaas nende hulka, mis on täis looga seotud detaile, nii et iga kord, kui raamatu sulgesin ja seda vaatasin, märkasin midagi uut!

Ühesõnaga, miks lugeda tavalisi krimiromaane, kui saad lugeda fantaasial põhinevaid, kus roima, motiivide ja kaasahaarava uurijate duo kõrval köidab kogu maailm iga tillukese detailiga?

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!