Nelio Biedermann “Lázár” laotab laiali fragmendid ühe ungari parunipere mitme põlvkonna elust ja allakäigust 20. sajandi muutuste tuules. Kui raamatut ühel Krista ja René raamatuõhtul tutvustati, teadsin kohe, et Trude valib selle raamatuklubis lugemiseks, kuna üritame selle ringiga oma lugemisvalikut rikastada meesautorite ja erinevate riikidega. Noor kirjanik on nimelt pärit Šveitsist. Ma ei oskagi öelda, kas olen varem üldse midagi sellel maal kirjutatut lugenud.

20. sajandi esimene pool, Ungari. Lázári parunite au ja uhkus on metsaloss, kus mööduvad nii nende hiilgehetked kui ka tumedamad tunnid. Sándor, Lajos, Pista - iga põlvkonda painavad erinevad mured. Kunagi oli kõrgklassil aega metsa eksida ja hulluks minna, murtud südant järve või pudelisse uputada. Nüüd järgneb sõjale sõda ja pole kerge võitjate poolel püsida. Kildhaaval kaovad tiitlid, maad ja varad.

Kui Lajos von Lázár, läbipaistev vesininiste silmadega laps, nägi esimest korda seda meest, keda ta pärast tolle surmagi pidas oma isaks, lasus tumeda metsa veeres veel hinge heitva sajandi lund.

Hõrk avalause annab aimu Biedermanni kaunist kirjakeelest ja Mari Tarvase priimast tõlkest. Ootasin väga, milliseks kujuneb läbikumava nahaga poisi elu. Tuli välja, et mitte kuigi märkimisväärseks. Põnevat päritoluliini ei lahata. Iga põlvkond käib eelmise jälgedes. Armumine toimub esimesest silmapilgust ja jääb aastateks kummitama (täpselt samamoodi oli romaanis "Tuulelohed"). Isade ja poegade suhted püsivad keerulisena. Mõned edusammud mineviku mustritest lahti rabelemisel siiski toimuvad: üks läheb teraapiasse (!), teine mõtleb isa kallistamisest (!). Ma ei ole varem lugenud, et üks mees nii tundlikult meeste tunnetest kirjutaks. Eriti kõnetas järgnev tsitaat.

Mõnikord tundus Pistale, et ta peab tundma häbi kõige pärast, mis ei paista välja: oma hirmude, oma seedimise, oma mõtete, oma suguelundite ja oma tunnete pärast. Isegi armastuse pärast tuli häbeneda - eriti mehena. 

Kusjuures, tavaliselt lugedes kirjanik pähe ei trügi, aga selle romaani puhul tiksus pidevalt kuklas, et loo on kirja pannud 21-aastane mees. Ükski naine ei kasutaks niivõrd läbiva joonena sugutungi. Iga kord, kui vähegi võimalik, mainiti midagi seksiga seotut, olgu see siis kõva peenis, läbi seina kostuvad hääled või verise ajastuga kaasas käivad vägistamisstseenid. Teisest küljest imetlesin ikka ja jälle noore kirjaniku tabavaid väljendeid ning kauneid kõnekujundeid. Imestama pani teema valik. Miks üks šveitsi kirjanik ometi ungari aadlikest kirjutab? Kiire internetiotsing andis vastuse, et inspiratsiooniks on omaenda perekonna ajalugu.

Vaadates kõrvalt, kuidas Lázáride luksuslik elu põrmu variseb, oli raske neile kaasa elada. Mitte sellepärast et tegu oleks eriliselt ebameeldivate tegelastega, vaid sidet ei tekkinud. Euroopa verisest ajaloost olen ju varemgi lugenud, sealhulgas märksa liigutavamaid tekste. Nats on ikka nats ja kommunist on kommunist. Traagika libises mööda, kui romaan alatasa ühest hetkest teise hüppas. Suur osa toimuvast sulas kokku ja ma ei suuda sedagi lahti harutada, mis leidis aset ühe, mis teise tegelasega. Alles viimases kolmandikus, kui kõrgklass uue režiimi mõju omal nahal kogeb, sai lugu konkreetsemad piirid. Kirjanikule kohe ei meeldi selgus. Ta mängib müstiliste detailidega, jätab lahtisi otsi ning sündmuste kirjeldamise asemel hoopis vihjab neile. Mis juhtus Ilonaga metsas? Mida tegid koolipoisid küünlaga? Miks sinise lapsevankriga naine karjus? Lüngad tuleb ise täita, sest raamat seda ei tee.

Viimast lehekülge keerates ei olnud ma loetust just ülearu vaimustuses, aga raamatuklubi kohtumiselt lahkusin mõttega see kunagi üle lugeda. Kuna "Lázár" on niivõrd detailirohke, tuli mõnus arutelu, millised fragmendid ühele või teisele meelde jäid, ning koos tegime huvitavaid avastusi. Näiteks üks kaheleheküljeline peatükk koosneb vaid ühestainumast lausest. Ühes teises peatükis kasvavad aga õunapuul pirnid. Kui nüüd mõelda, et ilmselt on autor pikkinud üksteise otsa lugusid elust enesest, siis tahadki uuele avastusretkele minna ja uurida, mis jäi kahe silma vahele.

Loodan, et Nelio Biedermann peab vastu selle raamatu tormilisele edule ning on valmis oma kõrgele seatud latti järgmiste üllitistega ületama!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!