Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!