HeadRead festivalil jäi mulle silma Jonas Hassen Khemiri, kes tutvustas vestluses Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglundiga väga huvitavalt oma romaani "Kõik, mida ma ei mäleta". See jutuajamine on järelvaadatav SIIT (kuni 13. juulini). Festivalil ma raamatut osta ei raatsinud, vaid lootsin raamatukogule. Romaan oligi olemas ning ilusti sätitud uue ja huvitava kirjanduse riiulile, nii et sain täidetud väljakutse punkti nr 43. "Raamat, mille leiad raamatukogust „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust."

Tänapäev, Stockholm. Autoavariis hukkub noor mees nimega Samuel. Ei ole selge, kas tegu oli õnnetuse või millegi muuga. Sellest huvitub üks kirjanik ning asub koguma mälestusi Samuelist, intervjueerides hukkunu omakseid, sõpru ja tuttavaid. Neist kesksel kohal on mehe parim sõber Vandad ja armastatu Laide. Erinevate inimeste mälestused annavad aimu, millist elu Samuel elas, kuid neist ei saa täit pilti, milline ta oli. Meenutused on erinevad ning loovad kuvandeid vastandlikest inimestest. Kui kõigi lood on räägitud, saavad sõna nimetu kirjanik ning Samuel ise.

Romaani algus äratab kohe huvi, kuid on iseäraliku stiili tõttu segane. Nimelt ei saa kohe aru, kellega kirjanik vestleb. Tegelased vahetuvad kiiresti, kuid siiski hakkab juba peale paari lehte harjumist koitma, kellele sõna on antud. Lisaks ei ole lugu lineaarne, vaid tegelased meenutavad erinevaid ajahetki. Tihti hakkab üks tegelane meenutama sündmust, mis teise tegelase silme läbi on juba jutustatud. Erinevaid vaatenurki on huvitav jälgida, sest need lisavad alati midagi juurde. On ka otseseid vasturääkivusi, kus lugeja peab ise otsustama, keda või mida uskuda. HeadRead festivalil võrdles autor raamatut legodega, kus lugejal tuleb Samuel ise osakestest kokku panna.

"Kõik mida ma ei mäleta" kuulub sarja "Moodne aeg" ning on esimene uue kujundusega raamat. Mulle uuendus meeldib, sest neid on ikka vaja ning see sobib eelmisega piisavalt hästi kokku. Kui mäletate, siis viimase sama sarja teosega ("Vihmavari") läksin ma väga alt. Seda raamatut ma aga nautisin. Mind köitsid teemad, mida puudutati, nagu mälu ja mäletamine, armastus ja kaotus, sõprus ja perekond. Huvitav oli näha tegelaste vaatenurkadest Stockholmi. Mulle on see linn jätnud soliidse ja kena mulje, kuid näiteks üks tegelastest vihkab seda.

Jonas Hassen Khemiri on 38 aastat vana ning kahe lapse isa. Päritolult on mees isa poolt tuneeslane ning ema poolt rootslane. Tänu vanematele õppis ta vara, kui tähtsat rolli keel elus mängib. Nii on keelel tema raamatutes oluline roll. Eriti selgelt tuleb see välja autori debüütromaanis, mis ilmus 2003. aastal. Raamat sisaldab keerukat keelemängu, mistõttu kahtlen, kas mõni tõlkija selle väljakutse võtta julgeks, et raamat ka eestikeelsena ilmavalgust näeks. Lisaks neljale romaanile on Khemiri ka kuue näidendi autor. Kirjutamiseni viis mehe esimese klassi õpetaja. Lisaks HeadRead festivalil toimunud vestluse vaatamisele soovitan lugeda intervjuud Sirbis. 

Olen rõõmus, et kirjanik mulle festivalil silma jäi, sest muidu poleks ma romaani lugenud. Raamat jäi oma huvitava stiiliga meelde ning seda oli üllatavalt kerge jälgida. Soovitan neile, kellele meeldivad raamatud, kus kõik ei ole kristallselge ning osa jääb lugejale mõelda!