Anthony Burgess "Kellavärgiga apelsin" on raamat, mida ma olen tahtnud ammu lugeda. Sellest teosest on kindlasti paljud kuulnud, mõned on näinud Kubricku filmi, kuid lugenud on vähesed. Lugemise väljakutsesse see igatahes sobib. Nimelt on üllatusteemaks üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust: 90 raamatut 90 päevaga ning "Kellavärgiga apelsin" kuulus nende hulka.
London. 15-aastane Alex veedab õhtuid juues nugadega piima ning minnes seejärel nelja-liikmelise bandega kraasima ja toltšokkima ehk siis varastama ja vägivallatsema. Ühe järjekordse röövi käigus sureb vanem proua. Alex püütakse kinni ning ta läheb mõrva eest vangi. Noorukil avaneb võimalus sealt ennetähtaegselt vabaneda tingimusel, et ta läbib eksperimentaalse ravi. Mehe peal katsetatav meetod paneb ta füüsiliselt tundma okserefleksi ning kurgu kuivamist iga kord, kui näeb või mõtleb vägivallale. Vabaduses ei oota teda aga miski. Vanemad on leidnud tema tuppa üürilise, endised kamraadid on Alexi vastu pöördunud ning armastatud klassikaline muusika pakub talle nüüd vaid piina.
Meie taskud olid pappi täis, nii et puru kraasimise pärast polnud tegelikult tarvis puiesteel mõnele vanale tšellole lõuga anda ja tšekata, kuidas ta oma veres supleb, samal ajal kui meie loeme saaki ja jagame seda neljaks, polnud ka tarvis panna mõnele tudisevale hallipäisele starale ptitsale kaupluses ultravägivalda, kassal soolikaid välja lasta ja naerdes uksest välja sammuda. Aga nagu kombeks öelda, ega elus ole tähtis üksnes raha.
Filmi olin varem näinud, kuigi mitu aastat tagasi, ja mäletan, et see oli arusaamatu virr-varr ning ei meeldinud mulle. Romaani mõistsin paremini. Seda tänu meelde jäänud filmistseenidele (ja venekeelsete kehaosade tundmisele), sest tegelaste kasutatav nadsattide släng ehmatab ära ning vajab harjumist. Alguses oli see päris väsitav ja pidin kasutama raamatu lõpus olevat sõnastikku, kuid hiljem muutus lihtsamaks ja sõnad jäid juba meelde. Mõne sõna puhul oli ka nii, et teadsin selle venekeelset varianti küll, kuid kirjapildi järgi ei saanud kohe aru, et just selle sõnaga on tegu. Muide, Udo Uibo sai raamatu tõlke eest Kultuurkapitali tõlkepreemia.
Vägivalla poolest meenutas raamat mulle õudusfilmide sarja "Purge". Sealses düstoopiaühiskonnas on aastas üks päev, kus kõik vägivald on lubatud. See on õigustatud, sest vähendab kuritegevust ülejäänud aasta lõikes. Alexi ja tema kärssade poolt korda saadetu oli aga pelgalt oma lõbuks, igavuse leevendamiseks. Selline ultravägivald käis üle mõistuse ja tundus mõttetuna. Esimene kolmandik raamatust käis mulle seetõttu vastukarva, kuid pean tunnistama, et tänu nadsattide keelele oli see ka huvitav lugemine. Veel ei meeldinud mulle lõpp, sest Alex pääses oma tegude eest ning otsustas üleöö, et vägivald on igav ja nüüd oleks paras aeg üks laps teha. Muidugi oli raamatul ka mingi mõte, küsimused ja sõnumid. Autor mängib osavalt hea ja kurja probleemiga, esitades küsimuse, kas on õige sundida valima ainult head.
Anthony Burgess oli inglise kirjanik, kes kirjutas põhiliselt koomilisi romaane. Mehe tuntuim teos on düstoopiline satiir "Kellavärgiga apelsin". Inspiratsioon raamatu kirjutamiseks tuli 1942. aastal, kui 4 ameerika desertööri vägistasid ja peksid Burgessi rasedat naist ning ta kaotas lapse. Mees oli samal ajal sõjaväe teenistuses Gibraltaril. Armeest lahkus ta 1946 ning töötas seejärel õpetajana. Õpetamist alustas ta Inglismaal, kuid peagi jätkas Malaisias ning seejärel Bruneis. 1959. aastal avastati mehel ajukasvaja ning ennustati, et tal on elada jäänud veel 1 aasta. See innustas Burgessi kirjutama ning 4 aastaga valmis 11 romaani. Tema hilisem elu oli sama viljakas ja täis reisimist, kuni ta lõpuks 1995. aastal suri.
Vägivalla poolest meenutas raamat mulle õudusfilmide sarja "Purge". Sealses düstoopiaühiskonnas on aastas üks päev, kus kõik vägivald on lubatud. See on õigustatud, sest vähendab kuritegevust ülejäänud aasta lõikes. Alexi ja tema kärssade poolt korda saadetu oli aga pelgalt oma lõbuks, igavuse leevendamiseks. Selline ultravägivald käis üle mõistuse ja tundus mõttetuna. Esimene kolmandik raamatust käis mulle seetõttu vastukarva, kuid pean tunnistama, et tänu nadsattide keelele oli see ka huvitav lugemine. Veel ei meeldinud mulle lõpp, sest Alex pääses oma tegude eest ning otsustas üleöö, et vägivald on igav ja nüüd oleks paras aeg üks laps teha. Muidugi oli raamatul ka mingi mõte, küsimused ja sõnumid. Autor mängib osavalt hea ja kurja probleemiga, esitades küsimuse, kas on õige sundida valima ainult head.
Anthony Burgess oli inglise kirjanik, kes kirjutas põhiliselt koomilisi romaane. Mehe tuntuim teos on düstoopiline satiir "Kellavärgiga apelsin". Inspiratsioon raamatu kirjutamiseks tuli 1942. aastal, kui 4 ameerika desertööri vägistasid ja peksid Burgessi rasedat naist ning ta kaotas lapse. Mees oli samal ajal sõjaväe teenistuses Gibraltaril. Armeest lahkus ta 1946 ning töötas seejärel õpetajana. Õpetamist alustas ta Inglismaal, kuid peagi jätkas Malaisias ning seejärel Bruneis. 1959. aastal avastati mehel ajukasvaja ning ennustati, et tal on elada jäänud veel 1 aasta. See innustas Burgessi kirjutama ning 4 aastaga valmis 11 romaani. Tema hilisem elu oli sama viljakas ja täis reisimist, kuni ta lõpuks 1995. aastal suri.
Raamatul on goodreadsis kõrged hinnangud, aga minu soovitus oleks vaadata enne ära film ja siis otsustada, kas lugeda ka romaani. Kõigile see raamat kindlasti ei sobi, sest seal ei ole midagi ilusat või toredat. Oluline on vägivallast kaugemale näha. Romaani tähelepanuväärseim osa on tõlge. Nadsattide keel oli kohe esimene asi, mis raamatut lugedes silma hakkas ning selle juures meelde jäi.
- 10:35
- 0 Comments
