Tänapäev, Põhja-Soome. Linnaservast kaugel, metsa põues asub karuküti talu, kus sirgumas 7 tütart. Isa on neile pähe tagunud umbusu linnarahva vastu. Ei leidu midagi hullemat kui kohtutäitur. Vaid vanimal tütrel õnnestus lühikest aega koolipinki nühkida, kuni isa õpetamise enda kanda võttis, nii et lugemise-kirjutamise-matemaatika asemel oskab too väiksemaid kamandada ja metsloomi jahtida. Lisaks on lapsed kasvanud ka ema ja lõputuid majapidamistöid põlgama. Kui vanemad lühikese vahega manalateed lähevad ning kodutare on kokkukukkumise äärel, ei põgene õed tsivilisatsiooni rüppe, vaid võtavad ette 150-kilomeetrise jalgsimatka, et end sisse seada veelgi sügavamal põlislaanes, isa metsamajakeses.

"Karuküti tütred" ei vastanud absoluutselt mu ootustele. Ma ei ole lugenud romaani aluseks olevat Aleksis Kivi klassikut "Seitse venda", nii et kujutasin ette lugu metsas kasvanud tüdrukutest, kes peavad pärast vanemate surma moodsa ühiskonnaga toime tulema. Selle asemel suunduvad naised hoopis veel sügavamale padrikusse. Raske oli hoomata, miks õed säärastes tingimustes elada tahtsid, ja seda ei tee ka kirjanik, sest jutustajaks on uudishimulik kohalik, kes kohalikku ajalugu talletab. Ta ei mõista metsaelu võlu ja ei suuda seda ka lugejale edasi anda.

Romaan rabas jõhkruse ja vägivallaga, kujutades metsas elavaid õdesid täpselt nii metsikult nagu ühiskond neid näeb - sagris, kasimata, julmad, labased, näljas, kombeteta, klohmitud. Nende juuksed pole näinud ei šampooni ega kammi, riided ja jalanõud kantakse räbalateks, kusjuures mingi häda pole käia ka poolpaljalt, erimeelsusi lahendatakse rusikatega, lendab verd ja hambaid. Eriti ehmatas raamatu algus, kus kujutatakse tütarde kujunemist, suhteid isa ja emaga. Kui esiti sulab kamp kokku, siis tasahilju joonistub välja, kui erinevad on õdede huvid ja vajadused. Ühel jagub rammu, teisel kunstiannet, üks ihkab minna kooli, teine jutuvestja ametit, üks armastab mehaanikat, teine jumalat.

Jutustus on haaravalt kirja pandud, viies otse loo keskmesse, mis on küllaltki ebamugav paik, kus olla. Vaimusilma kerkisid õdede eluaseme viletsus ja kõik kaasnev: kirbed ihumahlad, käre pakane, torkiv näljatunne. Majesteetlikud põlislaaned ja sillerdavad rabajärved kahvatusid nägurielu kirjelduste kõrval. Ma ei teagi, kas paeluvam oli lugeda elust metsas või harvadest kokkupõrgetest tsivilisatsiooniga. Positiivseid emotsioone ei pakkunud kumbki. Oleks veidigi tahtnud rõõmu ja hellust. Viimaks jõuab lugu sinna punkti, mida kirjeldusest eeldasin - tüdrukud, vähemalt osa neist, jõuavad tõdemuseni, et nende isa õpetused pole puhas kuld, aga peagi peale uuele rajale asumist sai raamat kahjuks läbi.

Lühidalt, "Karuküti tütred" on huvitav lugemine, aga igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Ise peaksin nüüd ette võtma "Seitse venda", et näha ka nende metsaelu.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!