Mulle seati väljakutseks sel aastal läbi lugeda ameerika ilukirjanduse klassika -  Margaret Mitchell "Tuulest viidud". See on üks neist romaanidest, mille tahtsin kunagi kindlasti läbi lugeda ja seega võtsin ülesande rõõmuga vastu ning viimased kuu aega olengi veetnud raamatutega "Tuulest viidud 1" & "Tuulest viidud 2".

Rahva Raamat andis hiljuti välja raamatust uue ilusa kujundusega versiooni, mis on leitav siin.

1861-1873. Tara & Atlanta, Georgia. Iirimaalt emigreerunud Gerald O'Hara elab Ameerika unistust. Temast on saanud jõukas mees, Tara, puuvilla istanduse omanik, abikaasa ja isa kolmele tütrele. Neist vanim on Scarlett, isepäine kaunitar. Neiu elu keerleb ümber austajate, ilusate kleitide ning aiapidude ning ta ei salli üldse, kui palju aetakse juttu tulevast sõjast. Scarletti jaoks on kõige olulisem, et Ashley Wilkes talle armastust avaldaks, kuid noormees kihlub oma nõbu Melanie'ga. Sõda jõuab kohale ning noormehed lähevad kõik lahingusse. Kiiruga peetakse pulmi ning ka Scarlett abiellub, kuid mitte armastusest. Tema elu muutub drastiliselt, ei ole enam lõbusaid pidusid ega nägusaid noormehi. On sõja-aastad, mille naine veedab Atlantas, põetab haavatuid ja ootab armastatut tagasi. On rekonstruktsiooniaeg, kus kindlad ei ole ei katus pea kohal ega järgmine toidukord. On Rhett Butler, keda Scarlett ega ülejäänud Atlanta sugugi ei salli, kes kord kaob ja siis ilmub jälle välja. Scarlett ei vannu saatusele alla, trööstides ühiskonna norme, et saada oma tahtmist.


Piinlik küll, aga tegelikult ei olnud mul täpselt aimu, millest "Tuulest viidud" jutustab. Teadsin küll ähmaselt, et seal on ameerika ja sõda ja armastus, aga rohkemat mitte. Eeldasin, et rõhk on viimasel, sest olin kuulnud, et see on armastusromaan ning ootasin pidevalt, millal lugu imalaks muutub. Seda ei juhtunudki. Armastus oli küll loos olemas, nii varjatult kui otse nina all, aga mind võlus loo juures hoopis ajastute vahetuse kujutamine ning tegelaste areng.

Tegelased eesotsas Scarlettiga olid väga meeldejäävad. Mind üllatas väga, kuivõrd ebameeldivana kirjanik oma peategelast kujutas. Alguses ei sallinud ma sugugi tema edvistamist ega palavat soovi saada oma käpa alla kõik noormehed. Hiljem mõjusid Scarletti isekus ning oma jonni ajamine hoopis värskendavalt, kui sõja puhkedes saab selgeks, et need on edasiviivad omadused. Lisaks ei mõjunud tema ajastu normidele vilistamine ebaloomulikuna nagu mitmete teiste tugeva naispeategelasega teosete puhul. Ma tegelikult ei saanud enne viimast peatükki arugi, kui südamelähedaseks Scarlett raamatu jooksul mulle saanud oli. Ühtäkki avastasin end talle kaasa elamast. Margaret Mitchell üllatas veel - Scarlett küll arenes, kuid mitte selles suunas, mida eeldasin. Mulle meeldis eriti, et naine jäi lõpuni iseendaks ning ei läbinud mingit maagilist muutust.

"Tuulest viidud" on kõige mahukam teos, mida viimasel ajal lugenud olen. Suurt lehekülgede arvu ei peaks aga kartma. Esimene osa ehk "vanad head ajad" oli veidi tüütu, kuid mida lähemale jõudsid lõunaosariigid sõja kaotamisele, seda põnevamaks lugu läks. Üks põnevamaid stseene oli kindlasti Atlantast Tarasse põgenemine, aga ka edasine heitlus istanduse pärast. Ma ei ole varem Ameerika kodusõjast lugenud ning rekonstruktsioon oli seega võõras teema. Täitsa nukraks tegi, kuidas üks ajastu läbi sai, perekonnad laostusid ning uhked hooned maha põletati. Kontrast kahe eluviisi vahel tuli väga hästi välja. "Tuulest viidud" esindab siiski vaid üht vaatepunkt - kuidas olukorda nägi jõukast klassist naine. Huvitav oleks lugeda ajastust ka teistest vaatepunktidest - istanduste orjade, majaorjade ja jänkide silme läbi.


Margaret Mitchell (1900-1949) oli ameerika kirjanik. Ta sündis Atlantas, Georgia osariigis jõukasse perekonda ning elas seal terve oma elu. "Tuulest viidud" on tema ainus romaan. Kirjanikku mõjutas suuresti lapsepõlv, mida täitsid vanaema ja Könföderatsiooni veteranide mälestused kodusõjast ja rekonstruktsioonist. Kui Margaret oli kuueaastane, viis ema ta tuurile, kus ta nägi hävinud istatusi ning varemete vahel uhkelt seisvaid korstanid - Shermani valvureid, mis tüdrukule igaveseks meelde jäid. Ema rääkis tütrele kadunud maailmast, milles istatuste omanikud elasid, kuni järsku kõik muutus. Noor Margaret armastas lugemist. Tema nägemust Ameerika kodusõjast kujundasid Thomas Dixoni teosed, mis näitasid Lõuna valgeid ohvritena ning rekonstruktsiooni õudusena. Margaretil oli väga elav kujutlusvõime ning ta hakkas ise lugusid kirjutama, esmalt loomalugusid, siis muinas- ja seiklusjutte. Kirjutamisest sai tema relv maailma vastu. Inglise keele õpetaja märkas tüdruku talenti ning julgustas selle arendamist. Margaret jätkas ema õhutusel õpinguid Smithi kolledžis, kuid jättis selle pooleli, kui ema Hispaania grippi suri, et võtta üle tema roll ühiskonnas. 1922. aastal alustas naine karjääri ajakirjanduses, kuid lahkus ametist juba 1926 pahkluuvigastuse tõttu. Samal aastal alustas ta oma romaani "Tuulest viidud". Soovituse romaani kirjutamiseks sai ta abikaasalt, kes oli tüdinud raamatukogus käimisest, et vigastusest taastuvale naisele meelelahutuseks lugemist tuua. Mees ostis talle ka trükimasina ning järgmised kolm aastat töötas Margaret usinalt oma raamatu kallal. Raamat ilmus viimaks 1936. aastal. Romaan on pälvinud Pulitzeri preemia ning on hääletatud ameerika populaarsuselt teiseks raamatuks pärast Piiblit. (allikad: 1, 2)

"Tuulest viidud" on romaan Ameerika kodusõjast, kui maailm, milles jõukad lõunaosariiklastest istandusteomanikud elasid, lakkas sellisena eksisteerimast. Selles  raamatus on väga meeldejäävad tegelased. Peategelane Scarlett O'Hara on isekas, omakasupüüdlik ning valmis teised jalge alla trampima, et oma tahtmist saada ja heaolu tagada ning ta ei muutu 12 aastaga sugugi meeldivamaks, aga ometi hakkas ta mulle meeldima. Üldse üllatas raamat mind positiivselt, võttes korduvalt minu jaoks ootamatuid suundi. Lisaks tunnen, et tean nüüd rohkem Ameerika kodusõjast. Kui sulle meeldivad ajaloolised romaanid, siis sa pead seda lugema!

Varraku uute raamatute nimekirjast jäi mulle silma "Jamaica võõrastemaja", mille autor Daphne du Maurier on kirjutanud väga põneva romaani "Rebecca". Tutvustasin seda paar aastat tagasi blogis. Muidugi haarasin kinni võimalusest lugeda järgmist tema teost, mis õieti ilmus kaks aastat varem kui "Rebecca".

19. sajandi algus, november-detsember, Inglismaa. Kui Mary ema sureb, peab neiu armsa kodutaluga hüvasti jätma ning kolima kaugele Cornwalli rannikule tädi juurde, keda ta pole kaua näinud. Tüdruku uueks eluasemeks saab Jamaica võõrastemaja, kõle paik, kus teelised ei peatu ning tõllad möödudes vaid kiirust lisavad. Mary ei lase end hirmutada ei võimukal tädimehel ega süngel õhustikul. Teda muudab muidugi uudishimulikuks, miks võõrastemajal niivõrd halb kuulsus on, kuid kui neiu selle viimaks välja selgitab, soovib ta, et ei teaks põhjust. 

Raamat haaras kohe alguses kaasa ning mind huvitas sama palju kui Marytki, milline saab olema neiu uus kodu. Peale seda minu huvi rauges ning raamat tundus veidi igav. Rabas kondamine ning Joss Merlyni järgi luuramine ei suutnud mind nii väga köita. Põnevust lisas alles kohtumine hobusevarga Jemiga ning minu lemmik koht raamatust oli hobuste müük. Pahad poisid on ju ligitõmbavad. Arvasin, et haripunkt oli siis, kui Mary sai teada, miks tema tädimeest ei sallita. Mind see suur saladus nii väga ei šokeerinud, kuigi tekitas ebameeldivaid kujutluspilte. Olen vist liiga palju veriseid krimkasid ja põnevikke lugenud. Igatahes, ma eksisin, sest raamat läks teises pooles nii põnevaks ning rabas mind oma loopöördega suisa jalust. Ma ei näinud üldse seda tulemas. See pinge ja ootamatus meenutas juba moodsaid põnevikke.

Ta taipas esimest korda, et vastikus ja veetlus võivad käia koos; et nendevaheline piir on õhuke.

Kui "Rebecca" puhul tundus Manderley ise ühe tegelasena, siis Jamaica võõrastemaja jäi kirjelduste põhjal küllaltki kahvatuks ning ellu ei ärganud. See-eest kujutasin hästi ette looklevat teed, mida mööda üksik tõld äikesesajus sõidab. Samuti kerkis silme ette raba ning muidugi Cornwalli rannik.  Romaan loob sellise õhkkonna, et on tunne, et seal küll kunagi päike ei paista. Kusjuures, tagantjärgi avastasin, et hoone, mida kaanel kujutatakse on see sama Jamaica võõrastemaja, mis ka praegu Bodmini ja Launcestoni vahelise tee ääres seisab ja mis autorit romaani kirjutama inspireeris. Kaanekujundus on igatahes hästi õnnestunud ning annab romaani sisu hästi edasi.

"Mul pole kunagi naabreid olnud, nii et ma ei saa vastu vaielda, aga mulle on alati tundunud, et külas elamine on, nagu elaksid kastis. Pistad oma nina üle värava teise mehe aeda ja kui tema kartulid on sinu omadest suuremad, siis räägite sellest ja arutate seda; ja sa tead, et kui sa õhtusöögiks jänest küpsetad, tunneb ta oma köögis selle lõhna. Pagan võtku, Mary, see pole mingi elu."

Daphne du Maurier on 1907. aastal sündinus inglise kirjanik. Naine kirjutas romaani "Jamaica võõrastemaja", kui ta oli 29-aastane. Naine ööbis ise 1930. aastal Jamaica võõrastemajas ning see inspireeriski teda romaani kirjutama. Teose põhjal on tehtud mitu ekraniseeringut, alustades 1939. aastal valminud Alfred Hitchcocki versiooniga, mis kirjanikule väga ei meeldinud. (allikad: 1, 2)

"Jamaica võõrastemaja" on sünge atmosfääriga romaan noorest aga tugevast neiust, kes peale ema surma kolib tädi ja tema mehe juurde üksikusse hoonesse, mis varjab tumedat saladust ning temagi saab selle osaliseks. Kahjuks ei ärganud võõrastemaja minu jaoks ellu ning esimene pool raamatust ei suutnud mind köita. Nautisin see-eest väga romaani lõppu, mis oli põnev ja pingeline. Soovitan romaani lugeda, kui paeluvad: morn õhkkond, saladused, kelmikas hobusevaras ning nendega silmitsi seisev noor naiskangelane!