Tänapäev, Rhode Island. Phoebet tabab üks hoop teise järel, kuni ta otsustab eluga hüvasti jätta. Ta plaanib seda teha ühes kaunis hotellis, mida kunagi pildilt nägi ja sestpeale külastada ihkas. Saabudes selgub, et  kogu maja on vallutanud pulmarahvas ning tema broneering on vaid eksituse tõttu läbi lipsanud. Lila, Pruut, hoiab oma ideaalsest plaanist kümne küünega kinni. Ei tule kõne allagi, et ühe kontvõõra isekas enesetapp heidaks kuidagi varju tema nädalapikkustele pidustustele. Niisiis lisandub päevakavva sujuvalt eesmärk Phoebe ümber veenda. 

"Pulmarahvas" on väärt neid laineid, mida ta lööb, pulbitsedes elust. Alison Espach suudab peenelt balansseerida sünged teemad, absurdse süžee ja romantika, nii et tulemus pole piinlik, vaid südantsoojendav. Ühelt kaalukausilt leiab suitsiidsed mõtted, karidel abielu, viljakusprobleemid, leina ja üksinduse. Teisel laiutavad priiskavad pulmad, pidu ja pillerkaar, lihvitud detailidele kulutatud miljon ning ülim perfektsionism. Kaks nii erinevat maailma ei tohiks kokku klappida, aga ometi on see nii, kui kaks naist üle nende vahel laiuva kuristiku käe ulatavad. Vaoshoitud Phoebe. Ülevoolav Lila, kelle nimi kipub ununema, sest ta on ikkagi Pruut. Mõlemad naised avastavad, kui hea on võhivõõrale hinge puistada. Samastusin kord ühe, kord teisega. Valutasin südant. Elasin kaasa murrangulistele momentidele. Naersin jaburate olukordade üle. Nautisin rohkeid kirjandusviiteid. Ammutasin oskust lahti lasta ja julgust otsast alata. Kadunud elutahtega alanud lugu süstis seda mõnusalt, näidates, kuidas kunagi ei ole hilja teha kannapööre ja haarata saatus oma kätesse. Ei takista vallid, ei takista kraav, ei takista vanus, ei takista pulmad.