Raul Sulbi koostatud "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" laotab lugeja ette laiali valimiku lühijutte, -romaane ja romaanikatkendeid, kokku 26 tükki. Kaunis Liis Rodeni kujundatud kaanega lilla raamat jäi tegelikult silma juba ammu, aga käsile võtsin ta #kikael2025 eesti ulme teema raames. Millegipärast teen väljakutseid enda jaoks raskemaks ja selmet mõne keskmist mõõtu raamatuga rahulduda, valin riiulist selle kõige pirakama. Ehk on asi selles, et kuigi fantaasiat väga armastan, siis eesti kirjanike looming kipub jääma tumedaks maaks.

Mis või kes sulle esimesena meenub, kui mõtled Eesti fantaasiakirjandusele? Võib-olla Põhja konn? Aga ilmselt mitte Tammsaare või Tuglas!? Antoloogia hakkab just Kreutzwaldist pihta ning hakkab siis tänapäeva poole rühkima, tehes esimesed sammud seitsme penikoorma saabastega - 1866, 1917, 1922, 1964. Esimesed lood püüavad eelmainitud tuntud nimedega, ent suurt vaimustust need ei pakkunud. Tuglase "Maailma lõpus" hiilgas olustikukirjeldustega, aga jättis muus osas külmaks. Tammsaare "Pöialpoiss" kujutab endast morni ja sünget õuduslugu, kus koer viga saab. Ristikivi "Heliopolise imed" oli kõigest katkend romaanist "Imede saar", utoopilise saare kirjeldus, mis jättis rohkemat tahtma.

Ühe vähese läbiva joonena, mõne erandiga, jäi silma, kuidas kirjanikud viisid oma võõramaiste nimedega tegelased Eestist võimalikult kaugele, olgu selleks siis väike saar keset Vaikset ookeani või teine universum. Oli maailma ähvardavat kurjust, oli suurt armastust, oli musta maagiat, oli imekauneid näkke, oli haldjatempe, oli üllaid rüütleid ja koletisi ka. Kõik mu lemmiklood leiab antoloogia teisest poolest - Kristjan Sanderi "Punksi metamorfoos", Heinrich Weinbergi "Helisev muusika" ja viimaseks jäetud maiuspala "Mirabilia saladus" Indrek Harglalt. Kui paljude raamatute kohta võib öelda, et alguses ei saa vedama ega pärast pidama, siis selle efekti annab antoloogiale enam-vähem kronoloogiline järjestus. Koorekiht kontsentreerus lõppu, aastatesse 2017-2018. Esiotsas kippus segaseks jääma, mida õieti öelda tahetakse, ent mida lähemale jõudis viimane lehekülg, seda haaravamaks ning eriilmelisemaks muutusid süžeed. Tundus, et ka toimetaja muutus ekstaatiliseks, sest lõppu kontsentreerusid ka trükivead, korduvad laused, eksimused kokku-lahkukirjutamisega, üleliigsed sõnad. Nii palju vigu ei tohiks üheski raamatus olla.

Raamatu koostaja Raul Sulbi lõppsõnast aimub veidi, mis imeelukas see eesti fantaasiakirjandus on, aga minu meelest oleks veelgi terviklikuma ülevaate saanud, kui iga lugu oleks saatnud lühike eessõna, tutvustades tagamaid ja kirjanikku. Näiteks avastasin alles täna, et antoloogias on mitu Stalkeri ehk siis eesti ulmeauhinna laureaati. Kui Kreutzwaldi ajast ja suuremast osast eelmisest sajandist tuli fantaasiasugemetega katsetusi tikutulega taga otsida, siis viimastest aastatest oli kindlasti palju kandidaate. Põnev oleks kuulda, miks just need 26 teksti sõelale jäid. Mind jäi kummitama näiteks tõsiasi, kuidas sattus järjest mitu lugu, kust käis läbi silmade kaotamine.

Antoloogiale tuginedes oleks minu kokkuvõte eesti fantaasiakirjandusest, et kaasaegsed kirjanikud kirjutavad väga ägedaid asju ja pigem ei tasuks selle žanriga tutvumist alustada vanematest tekstidest ehk siis selle kogumiku algusest. "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" tasub ette võtta tõsisematel huvilistel, sest teos pakub põnevat läbilõiget ning ulmelist ajarändu. Omamoodi huvitav on jälgida sõnade muutumist ajas, näiteks mida teeb laevasõidu loos sõna "ummik".

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!