V ehk mis siis kui elu ei lähe mööda planeeritud rada
16:24Juba teist korda jaanuari jooksul viis raamat mind Kanadasse. Noored peategelased avastavad Torontot, nende vanemad versioonid kohtuvad mõnisada kilomeetrit põhja pool maalilises puhkekülas. Kusjuures järveäärse asutuse elu tundus niivõrd idülliline, et sõida või ise kohe sinna lõõgastuma. Hubasesse keskkonda asetatud draama on samuti rahulikuvõitu. Suure osa raamatust eelistavad tegelased elada muinasjutus, mitte mõelda tulevikule. Ühest küljest leiab mõnusalt avameelseid vestlusi, teisalt esines sama palju ka tüütuid saladusi, mis tekitasid pingeid nii Willi ja Ferni kui ka minu ja tegelaste vahel. Lõpuks siiski andestasin nõmeda käitumise, kuna kõigel on põhjus. Lisaks on armastusele teise võimaluse andmine mu lemmikmotiiv ajaviiteromaanides.
"Kohtume järve ääres" näitab kaunilt, kuidas 22-aastaselt on võimatu teada, mida tulevik toob ja ei tuleks absoluutselt häbeneda kui kõik ei kulge nii, nagu oled endale eesmärgiks seadnud. Maailm on pidevas muutumises ja sina ühes sellega. Elu kolksatab ikka rööbastesse ootamatult. Isegi siis, kui varakult oma kutsumust teada, võib saatus sundida teisi valikuid tegema. Kipub juhtuma, et õige on rada, mida tahtsime hoopistükkis vältida. Kõige raskem osa on end käidud teelt lahti kiskuda ja proovida uuesti.
Tundub, et olen leidnud ajaviiteromaanide kuninganna, sest mulle väga istus Carley Fortune'i stiil - loo tempo, tegelased, motiivid. Romaanides ei kohta just kuigi tihti lõppsõna, kus autor inspiratsiooni ja loomeprotsessi lahti seletab, aga "Kohtume järve ääres" pakub just seda ning ma niiiii nautisin, kuidas kirjanik täpselt seda kirjeldas, mida ise ka loost leidsin.
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
0 kommentaari