"Minu Filipiinid" on kiire lugemine. Madle jagab oma muljeid ja seikluseid just täpselt nii muhedalt kui ootasin, aga samas tundsin, et Filipiinid ei olnud talle südamesse pugenud. Raamatus ei olnud seda kirge, mis mõnes teises reisiraamatus autori ja sihtkoha vahel tunda on. Sellest tulenevalt, ükskõik kui ägedad olid autori kogemused, ei olnud teos kõige meeldejäävam. Rõhk on vabatahtliku tööl ja, nagu pealkiri vihjab, looduskatastroofidel. Kaetud saavad nii Punasesse Risti kandideerimise protsess, karm ettevalmistav koolitus kui ka kohapealsed telgitagused. Abiorganisatsioonis töötamine võimaldab Madlel näha riiki mitme nurga alt - elu monsterlinna pilvelõhkujas, kohalikke väikeasulaid, kuhu turist naljalt ei satu, džunglit. Lisaks külastab ta seda turistikamat poolt ka. Igatahes annab raamat kohalikest oludest päris hea läbilõike.

Katastroofide ennetustöö on selles mõttes igav, et ära hoitud kahju ja päästetud elusid on väga raske hinnata. Juba hädas olevate inimeste aitamisel on aga tulem kohe näha. Ka kohalikud ise pole just kõige innukamad koolitustest osavõtjad ja leiavad neile jagatud nännile muid praktilisi kasutusvariante. Madle annab endast parima, et edasi anda erinevate katastroofide mõjusid, aga kuna ta ise nende keskele otseselt ei satu, jääb teema ikkagi kaugeks. Üldse tiksus mul lugedes terve aja peas mõte, kui kauge ja võõras maa Filipiinid on. Eksootilisemate minu-sarja raamatute puhul on alati üks peatükk toidule pühendatud ja "Minu Filipiinid" pole siinkohal erand. Kohalikku kööki iseloomustavad imelikud hõrgutised ja riisi üleküllus. Ühesõnaga midagi vaimustavat Madlele hamba alla ei satu. Ei jäänud muljet, et Filipiinidele tuleks sõita toiduelamuste pärast ja ka muud aspektid ei tekkinud tunnet, et tahaks kohe kohvrid pakkida, aga olenemata katastroofiohust ei tekitanud raamat ka vastupidist tunnet, et saarestikust tuleks eemale hoida.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!