XXII ehk kaks naist, keeruline sõprus ja maroko rannikulinn

20:42


Christine Mangan "Tangerlanna" jutustab kahe ülikooliaegse sõbranna taaskohtumisest, nende vahelistest kinnisideedest ja manipuleerimisest. Postimehe romaanisarja kallale asun julgelt, kuna kõik varasemalt loetud teosed on olnud omanäolised ning pakkunud parajalt põnevust.

1956, Tanger, Maroko. Alice abiellus hiljuti ning värske paar seab end mehe soovil sisse kaugel Tangeris. Linn tekitab naises ärevust ja ta ei lahku varmalt koduseinte vahelt, kuid samas ei meenuta siin miski kohutavat õnnetust, mis tema elu jäädavalt mõjutas. Ootamatult saabub nende ukse taha tema ülikooliaegne toakaaslane. Lucy ja Alice olid lahutamatud hoolimata nende vastandlikust päritolust, kuid kui nad viimati kohtusid, ütles Alice, et ei soovi Lucyt enam kunagi näha. Ometi ilmub ta välja, julgustades kartliku Alice'i iseseisvam olema, just nagu vanasti, aga temaga koos naaseb ka minevik, mida naine iga hinna eest unustada ihkas.

"Tangerlanna" viis mind otsejoones teise kohta ja aega, kuuma Aafrika rannikulinna. See on üks neist raamatutest, kus sündmuspaik on omaette tegelane. Tangeri kuumus lämmatab ja õhkkond on loid.  Päikseline linn töötas kõheda kohana sama hästi kui udusse mattunud häärber. Võõrana võõral maal on üksindustunne sama võimas kui ihuüksi suures lossis ja liitlasi pole kuskilt võtta. Tegevus on lisaks asetatud Tangeri jaoks murrangulisse aega, kuna kohe-kohe hakkab Maroko iseseisvuma, aga need sündmused on pigem tagaplaanil ja loo kulgu niiväga ei mõjuta. Aafrikas ma küll ise käinud ei ole, aga päris uus säärane tegevuspaik ka ei olnud. Nimelt meenus Camus "Katk" nii loo aeglase kulgemise kui päikesest rammestunud õhkkonna tõttu.

Kui Tanger on üks raamatu nurgakivi raamatust, siis ülejäänu moodustab sõbrannade taaskohtumine ja nendevahelise sõpruse lahtiharutamine. Sündmustik kulgeb aeglaselt. Nende vahel aimub pinevust ja saladusi, aga kummalgi pole kiiret mineviku üles kiskumisega. Kuna lugu jutustatakse kahest vaatepunktist - Alice'i ja Lucy omast, ilmneb üsna ruttu sõpruse halvaendeline olemus. Üks duost teab täpselt, mida tahab, ja teine laseb endast üle sõita. Nõrkusele raamatus armu ei anta. Vaikselt hakkab kooruma, mis naiste vahel ülikoolis juhtus. Kumbki polnud esialgu kuigi sümpaatne, aga mida halvemast küljest üks end näitas, seda rohkem hakkasin teisele kaasa elama. Olen seda meelt, et romaan oleks olnud tunduvalt põnevam, kui enamik sellest oleks olnud Alice'i vaatenurgast ja Lucy oleks sõna saanud alles kõige lõpus. Kaks jutustajat elimineerisid küsimuse, kas üks naistest hakkab minema hulluks või on tal tõesti psühhopaadist sõbranna. Lugeja teab kogu aeg tõde. Osavast manipuleerimisest oli küll huvitav lugeda, aga see vähendas pinget ja šokeeriv lõpp ei tulnud üllatusena.

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2022 Reading Challenge

2022 Reading Challenge
Mariann has read 32 books toward her goal of 50 books.
hide