XXVII ehk ma ei vaata enam kunagi seeni sama pilguga

15:27

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Instagram armastab ilusaid raamatuid, mistõttu ma ei suuda kokku lugeda, mitu korda Silvia Moreno-Garcia "Mehhiko õudusjutt" mul silme eest läbi on käinud. Muidugi tekkis huvi, seda enam, et ma ei mäletagi ühtki teist loetud raamatut, mille tegevus Mehhikos toimuks. Õuduslood satuvad mulle üldse harva kätte.

Kui muinasjutus on pojad need, kelle isa kodust ülesandega teele saadab, siis õudusjutus on see roll tütrel. Noemi on üles kasvanud Mexico City keset küllust. Nagu privilegeeritud noortele ikka, meeldivad talle süütu flirt, uhked rõivad ja suured peod. Nende kõrval on naise suureks kireks ülikool. Ta ei ole sugugi valmis mehele minema, nagu 1950. aastatel tavapärane oleks. Kui isa palub, et ta läheks vaatama oma nõbu, kes saatis perekonnale hullumeelse kirja, ei saa tütar ära öelda, eriti kui vastutasuks lubatakse tal õpinguid jätkata. Catalina abiellus hiljuti inglise aadlikuga, kel pole hinge taga midagi peale Doyle'i suguvõsa nime ja laguneva häärberi. Noemi pakib oma ilusad kleidid kohvrisse ning asub kaugesse maakolkasse teele. Saabudes tõdeb ta, et vanas majas sünnib kahtlemata midagi veidrat ja ta ei saa lahkuda, enne kui välja selgitab, mis talle rääkimata jäetakse.

Algab see lugu nagu paljud teised - noor neiu saabub hooletusse jäänud vanasse häärberisse ja pea kohe aimdub, et midagi on valesti, aga raske on öelda, mis täpselt. Perekond, kes majas elab, varjab mitmeid saladusi, igas nurgataguses on midagi avastada. Ükski elanik ei tekitanud minus usaldust, kummalised reeglid ja unenäod lisavad vaid segadust juurde. Mul käis mustmiljon teooriat peast läbi, alates sellest, et hoone ise on kuri, kuni selleni, et kõik tegelased on vampiirid. On võimatu enne lugema asumist kuidagi ära arvata, mis saladust see vana maja peidab. 

Kahjuks ei näinud ma selles raamatus Mehhikot. Kuigi üks ja teine detail oli mehhikopärane, siis mul olid ikka silme ees udused Inglismaa nõmmed. Doyle'ide perekond on läbi ja lõhki inglased ning nende suguvõsa kodu on täpipealt nende nägu. Oli küll viiteid valge rassi ülemvõimule ja suurele revolutsioonile, aga see kõik on üldine hägus jutt, mis eeldab, et lugeja on nende sündmustega juba kursis. Tegevus oleks sama hästi võinud toimuda ükskõik kus ja see poleks midagi muutnud. Ma ei saanud Mehhiko kohta mitte midagi uut teada. 

Kõige kummalisem oli see, et Catalina, keda Noemi päästma tuleb, mängib kogu loos minimaalset rolli. Vabandusega, et too peab kosuma, ei lasta neiul nõbu eriti näha. Niisiis veedab Noemi aega majas ja lähiümbruses ringi konnates. Tema motiiv on müsteeriumi lahendamine, mitte Catalina aitamine. Esialgu ei tundu infokillud, mida ta üles korjab, kuidagi omavahel klappivat. Kulub kaua aega ja ilusaid kleite, kuni seoseniidistik välja tuleb. Kusjuures mõni detail jäi mulle lõpuni segaseks. Esiteks läks must mööda, kuidas Doyle'id selle koopa ja preestrini üldse jõudsid, ja teiseks Howardi esimeste naiste teema. Kui ühest küljest näidatakse Noemit tugeva ja iseseisva naisena, siis peab ta ikka toetuma mehele, keda ma isiklikult lõpuni põrmugi ei usaldanud.

Tõelist õudu romaan minus küll ei tekitanud, pigem oli see tülgastavate detailidega müsteerium. Selles oli stseene, millele ma pikalt mõelda ei soovi, aga ükski neist ei tulnud mu unenägudesse kummitama. Hoiatuseks - rohkelt seeni ja hallitust, rõvedad kehavedelikud, jälgid (vana)mehed.

Kui algus on justkui tuttav lugu, siis lõpp kisub täitsa pööraseks. Kas selline lahendus meeldib või mitte, on juba täiesti maitse asi. Mulle see tavapärasest kõrvale kaldumine istus. Igal juhul on "Mehhiko õudusjutt" raamat, mida soovitan lugeda, kui ka sul on vahepeal tunne, et loed sama lugu üha uuesti ja uuesti.

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide