Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Frank Herbert "Düüni messias" on muidugi Düüni sarja teine osa. Mul on nii hea meel, et Varrak on võtnud nõuks kogu sari uuesti välja anda. See kujundus kutsub palju rohkem lugema kui vana oranž. Olen siin veidi hoogu võtnud sarja edasi lugemiseks. Esimest osa "Düün" lugesin eelmise aasta alguses. Siit ja sealt on silma jäänud, et esimene osa on küll priima, aga järjed ei kõlba lugeda. Kuna mulle see kõrbeplaneedi lugu meeldis, tahtsin ikka oma pilgu peale visata. Kui nüüd neljas osa mulle riiulisse jõudis, oli paras aeg teine kätte võtta.

Sina seisad düünidevahelises orus. Mina olen luiteharjal. Mina näen seda, mida sina ei näe. Ning muuhulgas näen ma kaugust varjavaid mägesid.

Möödunud 12 aastat on läinud täpselt nii, nagu Paul Atreidese nägemustes. Tema tõusmisega imperaatoriks pääses valla džihaad, mis on levinud pea terves universumis, põrmustades miljardeid inimesi. Paul ei suutnud seda vältida ning on võimetu käima lükatut peatama Tulevikus näeb ta vaid veel hullemat hävitustööd. Lisaks kaasneb suure võimuga muidugi ka palju vaenlasi. Ei salli teda abikaasa, ei Gild ega benegesseriitlased. Üheskoos hauvad nad plaani, kuidas imperaatorist lahti saada, aga konks peitub muidugi selles, kuidas vandenõud varjata mehe eest, kes näeb tulevikku ette.

Täitsa mõistan, miks see romaan eelmisega võrreldes vähem hinnatud on. Düünide vahel seiklemist ja eepilisi seikluseid selles raamatus pole. Fookus on planeedilt nihkunud inimestele. Kui eelmises armastasingi Arrakist ja tegelased jätsid külmaks, siis nüüd soojenesin peategelase suhtes üles. "Düüni messias" on eelkäijast tublisti poliitilisem, aga kuigi intriige on rohkem, siis tegevust napib. Ainsas võitlusstseenis on vastaseks harjutusrobot. Ühest küljest keerleb süžee salaplaanide haudumise ümber. Teine külg näitab, et jumal ei ole sugugi lihtne olla. Tuleviku nägemine kammitseb Pauli, kuna kaovad tema vaba tahe ja valikuvõimalused, sest kõik alternatiivsed rajad viivad ainult veel suurema kaoseni. Mehe nõrkuste näitamine muutis ta palju huvitavamaks. Eelmises osas oli ta külm ja kauge, aga nüüd leidsin end talle kaasa elamast.

Pauli kõrval on palju juttu tema õest Aliast, kellest ma veel väga midagi arvata oska. Ta ei tekitanud minus küll absoluutselt mitte mingeid tundeid. Sama lugu oli ka Chaniga, kes on Paulile kõige olulisem isik, aga selle suhte sügavus ei tule romaanist kuidagi välja. Tegelane, kelle käekäiku huviga jälgisin, oli hoopis Hayt. 

Huvitavaim osa raamatus oli uus inimrühm, kes mängu tuleb - Tleilaxu planeedi asukad, näotantsijad. Ma ei mäleta, et neis eelmises osas sõnagi juttu oleks olnud, aga siin on nad kandvaks jõuks. Tleilaxud valitsevad inimkeha üle, valdavad keerulist geneetiliste muudatuste kunsti. Näotants tähendab välimuse muutmist, mis võimaldab haaravat vaatemängu, aga ka esmaklassilist spionaaži. Lisaks suudavad nad reanimeerida surnuid. Üks eelmises raamatus hukkunud tegelane tuleb siin tagasi, mis tõstatatab huvitavaid identiteedi küsimusi.

Ma ei ole kunagi kosmosepoliitika fänn olnud, aga midagi selles loos köitis mind.  Lõpp mulle ka meeldis, aga kohe kolmanda raamatu järgi ei haara.