XII ehk sanatooriumi minevik ja Elini saladused või vastupidi

21:12

 

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Üht korralikku põnevikku lugesin viimati eelmisel aastal, nii et kui üllatuspakist Sarah Pearse "Sanatoorium" välja ilmus, hakkasin seda juba samal õhtul lugema. Nagu autorit paeluvad mindki sünged teemad, kauged kohad ja mahajäetud paigad, nii et tõotas tulla põnev lugemine.

Le Sommet on Šveitsi Alpides asuv endine sanatoorium, moodne luksushotell, mille kohta levib igasuguseid kuulujutte. Elin on sinna koos kaaslasega teel, kuna tema vend kutsus nad kihluspeole. Nad ei ole viimastel aastatel tihedat sidet pidanud ja naine loodab suhteid klaarida. Saabudes tajub Elin sünget õhustikku ja ärevust. Kihluspeost ei tule midagi välja, sest Laure kaob, lumetorm ja laviin lõikavad hotelli muust maailmast ära ning leitakse laip. Elin hakkab asja uurima, kuna ta on ametilt politseiuurija. Ta ei pea vajalikuks mainida, et on viimased kuud töölt eemal olnud, kuna sai viimasel juhtumil traumeeriva kogemuse.


Mul oli raskusi sanatooriumi ette kujutamisega, sest mu peas ei läinud üldse kokku endine raviasutus ja moodne minimalistlik hotell, mida Pearse kirjeldab. Eeldasin luksust ja nikerdusi, aga selle asemel olid steriilsed valged seinad ja veider moodne kunst, mis pole üldse minu maitse. Igatahes ei tekkinud vähematki tahtmist ise Le Sommet'd külastada ka enne seda, kui asjad hirmsaks läksid.

Algus oli põnev. Sünge ajalooga paikades on midagi köitvat ning ootasin väga, milliseid saladusi vana sanatoorium peidab. Paraku ei tundnud tegelased selle vastu esialgu eriti huvi ja minevik hakkas paljastuma alles siis, kui kogunes nii palju tõendeid, et enam ajaloost mööda ei saanud vaadata. Rohkem tiirleb sündmustik tegelaste endi minevikutraumade ja lapsepõlvemälestuste ümber.

Kõige traumeeritum on peategelane Elin. Esialgu oli ta täitsa sümpaatne ja samastusin temaga mingi piirini. Mida kaugemale lugu viis, seda võõramaks ta muutus. Mul oli déjà-vu kõikide nende põnevikega, mille keskmes on paanikahoogude ja, kes teab, mille all veel kannatav naine. Elini tegevuses puudus loogika. Kui mitu korda ta üksi kuhugi kolama läks?!

See raamat kubises õudusfilmilikest kaadritest - jubedad maskid, moonutatud laibad, ähmased kogud silmanurgas. Kirjanik näeb tublisti vaeva, et judinaid tekitavat atmosfääri luua. Mind hakkasid häirima kordused. Pearse takerdub mingitesse detailidesse, mida ta loo jooksul aina üle kordab - akna taga on lumesadu, Elinil on paanikahoog, hotell on minimalistlik. Eriti veider oli kordus, kuidas kõik tegelased hirmust tardusid. Lausa mainitakse, et inimestel on paanikaolukorras erinevad reaktsioonid ja siis kolm tegelast järjest ei suutnud liigutada, et end päästa. Veel üks kordus, mis silma jäi oli see, kui palju raamatu jooksul jooke maha läks - mitu korda valas keegi jooki tassist mööda või ajas tass üle või läks klaas ümber.

Ma ei lasknud end sellest veidi ebaloogilisest süžeest segada lasta, sest põnev oli ja tahtsin teada, millega kõik lõpeb. Pinget oskab Pearse tekitada. See on jälle üks neist raamatutest, kus kõik on kahtlusalused, aga õiget süüdlast ja motiivi on võimatu välja nuputada. Kellegi osas mul kindlat veendumust küll ei tekkinud. Ainuke juhtlõng, millest kinni hoidsin, oli tagakaane viimane lause, aga lõpuks ma ei saanudki aru, kuidas Elin ainus oli, kes oleks suutnud hoiatada, kui suures ohus kõik on. Veel jäi mind painama, miks üks teatud keegi teda riietusruumis jälgis? Vastamata küsimused ja konarliku loogikaga lahendused korvas osati mu jaoks viimane peatükk. Nii palju küsimärke.

Õppisin ühe uue sõna ka - šalee (šveitsi talumaja tüüpi suvila, ing k chalet)

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide