IX ehk kuldsete kätega koolivihkajast

19:18

Aitäh, Koolibri, raamat eest! 

Veebruar algas mul prantsuse kirjandusega. Kuu teise raamatuna võtsin ette 80-leheküljelise noorte lühiromaani - Anna Gavalda "35 kilo lootust". See räägib poisist, kes 13-aastasena juba 2 korda istuma on jäänud. 

Grégoire on kuldsete kätega 13-aastane, kes armastab meisterdamist. Ta putitab meelsasti muruniidukit või tapeedib naabri seinu, aga kooli jälestab poiss kogu südamest. Talle on vastumeelt nii matemaatika kui ka kehaline kasvatus. Kehvade tulemuste tõttu on ta juba kaks korda istuma jäänud. Vanemad ei oska poega kuidagi aidata, rohkem on nad ametis omavahel tülitsemisega. Oleks see tema enda teha, veedaks Grégoire kõik päevad koos vanaisaga kuuris tööd tehes. Papa Leo näeb lapselapse andekust ja usub temasse, aga siis visatakse poiss koolist välja.

Ma ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut, mille põhiteemaks on õpiraskused. Kuna mul endal pole sellega kunagi probleeme olnud, siis pole ma ka teema üle sügavamalt juurelnud. Seega oli väga huvitav poisi vaatenurka lugeda ja mõelda sellele, kuidas tänane ühiskond inimesi aina enam kindlapiirilistesse raamidesse surub. Koolisüsteem ei arvesta absoluutselt õpilaste individuaalsusega. Leidub väga andekaid poisse ja tüdrukuid, kelle tunnistus kubiseb kahtedest. Muidugi on selliseid lapsi, kelle halbade õpitulemuste taga on laiskus, aga on ka selliseid, kellele lihtsalt ei sobi traditsioonilisel viisil õppimine.

Teiseks sisendab raamat lootust. Täpsemalt on see hea näide, kuidas halb võib viia heani. Tead küll seda ütlust, et kui üks uks sulgub, avaneb mitu uut. Koolist välja viskamine ei kõla positiivse algusena, aga just seda see Grégoire jaoks on. Halvad hinded ei ole maailmalõpp, tema jaoks on siiski maailmas koht olemas. Samas ei saa jääda ootama, et õnn sülle kukuks, sest üldjuhul seda ei juhtu. Enne kui olukord saab paremaks minna, tuleb ikkagi ise see olla, kes end kokku võtab.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see päris lõpp, kus kogu areng, mis Grégoirega toimus, justkui uuesti ära nulliti. See nõrgendas mu meelest raamatu sõnumit. Muinasjutuline "õpi hästi = vanaisa saab terveks" poleks ka sobinud, aga ma oleks tahtnud rohkem muutust.

Süžee poolest on "35 kilo lootust" minu meelest rohkem lastekirjandus kui noortekas, aga soovitan seda lisaks kõigile, kes tahaksid lapsi paremini mõista. 80-leheküljeline lühiromaan ei tohiks küll kellelgi üle jõu käia. Ma ise ei loe nii õhukesi raamatuid just kuigi tihti ja üllatusin, kui kõnekas see siiski oli. Samas oli lugu nii lühike, et peategelase nimi mulle meelde ei jäänud.

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide