LVII ehk Apalatši matkarajast

20:23


Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Olen sel aastal olnud matkamise lainel ja Bill Bryson "Jalutuskäik metsas" sobis sellega nagu rusikas silmaauku. Raamat räägib sellest, kuidas autor otsustab minna matkama Apalatši matkarajale, mis kulgeb Ameerika idarannikul Apalatši mägedes ning on üks maailma vanimaid ja pikimaid. Ma ei olnud varem kuulnud ei Bill Brysonist (kuigi teda on päris palju eesti keelde tõlgitud) ega Apalatši matkarajast (mis on päris kuulus). Mulle meeldis väga autori muhe stiil ja nüüd olen fänn! Matka ennast ma küll käsile ei hakka võtma, aga kes teab, äkki mõnele lõigule satun kunagi.

Brysoni huvi Apalatši matkaraja vastu tärkas New Hampshire'i kolides, kui ta linnaäärses metsas selle tähised avastas. Mees ei olnud varasemalt nii pikka matka ette võtnud, aga tal tärkas kange soov see ligi 3500 kilomeetrit Georgia osariigist Maine'i läbi jalutada. Lugu algab ettevalmistustega: info kogumine, matkavarustuse kokku ostmine ja teekonnakaaslase otsimine. Eriti meeldisid mulle raamatu juures esiteks kõik need põnevad faktid, mis Bryson matkakirjelduste vahele pikib ja teiseks see, kuidas ta kõike huumoriga võtab. Nii on "Jalutuskäik metsas" samaaegselt hariv ja meelelahutuslik matkakirjeldus.

Paar kurvema tooniga teemat on ka, et ülearu lõbusaks ei läheks. Metsas matkates jääb muidugi hinge see, kuidas puutumata loodust aina vähemaks jääb. Apalatši raja algusega võrreldes on palju muutunud. Kadunud on mitmed taimeliigid ja suur hulk on hääbumise äärel.

Matk ise on paras väljakutse. Kohe alguses toob Bryson välja statistika, kui paljud loobuvad plaanist teha läbi kogu rada. Ka tema enda ambitsioonikas plaan saab kõvasti kärpimist. Kirjanik toob välja kõikvõimalikke ohte, mis matkal ette võivad tulla, alates karudest kuni mõrvariteni. Midagi nii ekstreemset nad siiski rajal ei koge, pigem teevad tuska vingerpussid, mida mängib ilm ja läbitud vahemaa tühisus. Maastik ei ole just kergemate killast. Palju on tõuse-languseid ja päevade kaupa metsas kõmpimine võib muutuda üsna üksluiseks. Mets ja mäed, mäed ja mets, mets, mets, mäed mäed. Rada viib otse metsiku looduse rüppe. Tsivilisatsiooniga ristub rada pigem vähe ja on palju lõike, kust rajale saamine on üsna ebamugav. Muidugi puuduvad raja äärest ka mugevused - ei majutusasutusi, kohvikuid ega poode. On askeetlikud onnid - katus ja kolm seina ja närilised. Kuigi esineb ka ebameeldivusi, õhkub siiski igalt leheküljelt matkarõõmu.


Loodusega võrdväärselt värvikad on teel kohatud inimesed. Bryson muidugi liialdab ka mõnusalt ja nii saavad kõik meeldejäävad karakterid. Eriti saab puid alla tema matkakaaslane Stephen Katz, kes ei ole just parimas matkavormis ja kui raskeks läheb, hakkab vajalikke asju kotist välja loopima, et see nii raske poleks. Teine meeldejääv kuju on üsna alguses kohatud naine, kes end nende seltskonda kleepis, ise üsna äpu oli, aga suuga suure linna tegi.

Raamat on kirjutatud tegelikult päris ammu, 1998. aastal ja üks küsimus, mis mind kummitama jäi, oli see, kui hästi see peegeldab praegust olukorda Apalatši matkarajal. Bryson kirjutas, et rada kogub aina populaarsust ja tipphooajal on popimad matkaonnid lausa ülerahvastatud, samal ajal kui mõnel teisel lõigul ei kohta päevade kaupa ühtki hinge. Viimasel ajal on igasugune matkamine veel popimaks muutunud. Kiire google otsing andis igal juhul teada, et koroonapandeemia tõttu on onnid suletud ja matkajaid rajale ei taheta. Kui seda juttu satub juhuslikult lugema keegi, kes rajal ise käinud on, siis tahaksin täiega veel muljeid kuulda!

Üllataval kombel ei tekkinud tunnetki, et peaks ise selle mitmetuhande kilomeetrise matka ette võtma. Kui võimalus tekiks, siis mõne lõigu võiks läbida, aga terve rada tundub üksluine astumine. Matkaonnide kirjeldus oli ka pelutav. Kui mul öösel rotid peal turniks, siis ma oleks küll järgmisel päeval rajalt läinud.

"Jalutuskäik metsas" saab kindlasti koha minu selle aasta TOP 5 hulgas. Ma nii nautisin matkakirjeldusi, põnevaid fakte ja humoorikaid seiku. Kindlasti tahan veel Brysoni lugeda. Õnneks on teda päris palju eesti keelde tõlgitud, tuleb vaid sammud raamatukokku seada.

Bill Bryson on 1951. aastal sündinud ameerika-briti kirjanik. Ta on sündinud ja üles kasvanud Des Moines, Iowa osariigis. Euroopas reisides leidis mees töö ja veidi hiljem abikaasa. Alguses koliti Billi kodulinna, et ta ülikooli saaks lõpetada ja 1977. aastal Suurbritanniasse, kus mees töötas ajakirjanikuna. 1995. aastal kolis pere tagasi Ameerikasse. Tema esimene raamat ilmus 1984. aastal ja see räägib inglise keelest, täpsemalt sõnadest, mida valesti kasutatakse. Hiljem hakkas mees avaldama ka raamatuid oma reisidest. 1997. aastal otsis mees endale uut ideed või projekti, millest raamatut kirjutada ja otsustas minna Apalatši rajale matkama. Ta võttis kaasa ta keskkooliaegse sõbra (raamatus pseudonüümi all Stephen Katz), kellega varem Euroopas oli rännanud. Matkast sündis raamat "Jalutuskäik metsas". See on mehe populaarseim raamat Ameerikas. Matka ajal muretses ta küll, mida tal sellest kirjutada on, sest päev päeva järel kordus sama muster : "kõndisin päev otsa ja olin lõpetades väga väsinud". 2015. aastal tehti teose põhjal ka samanimeline film. (allikad: 1, 2)

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide